Langobardide kuningriik: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P (GR) File renamed: File:Aistulf's Italy.svgFile:Aistulf's Italy-it.svg File renaming criterion #4: To harmonize the file names of a set of images (so that only one part of all names differs).See [...
Resümee puudub
1. rida:
{{ToimetaAeg|kuu=juuli|aasta=2012}}
{{keeletoimeta}}
 
 
{{Endine riik
|nimi = ''Regnum Langobardorum'' <small>([[Ladina keel|la]])</small><br>Langobardide kuningriik
22. rida ⟶ 21. rida:
|ajalugu3 =
|pvm3 =
|ajalugu4 =
|pvm4 =
|ajalugu5 =
|pvm5 =
|riigikeel = langobardi, ladina, rahvaladina
|peamised-keeled =
|pealinn = [[Pavia]] (hiljem: [[Milano]] ja [[Monza]])
|pealinn-koordinaadid =
|pealinn-nimi = Pealinn
43. rida ⟶ 38. rida:
|eelnenud = Bütsants
|eelnes =
|järgnevad = [[Itaalia kuningriik (keskaegne)]]
|järgnes = Benevento vürstkond<br>Kirikuriik
|hümn =
49. rida ⟶ 44. rida:
|motto =
|lühend =
|auto =
|kirjaoskus =
|põllumajandus =
|teenused =
|tootmine =
|suunakood =
|ajavöönd =
|suveaeg =
|skp =
|hdi =
|alaviide =
}}
'''Langobardide kuningriik''' ([[ladina keel]]es ''Regnum Langobardorum'') oli [[varakeskaeg]]ne [[Germaanlased|germaani]] riik pealinnaga [[Pavia]]s, mille rajasid [[langobardid]] 568.-569. aastal [[Apenniini poolsaar]]ele (sissetung Itaaliasse) ja mis kestis 774. aastani (kuningriigi langemine [[Karl Suur]]e juhitud [[Frangid|frankide]] kätte).
 
'''LangobardideKuningriigi kuningriik'''koosseisus ([[ladinaoleva keel]]es ''Regnum Langobardorum'') oli [[varakeskaeg]]ne [[Germaanlased|germaani]] riik pealinnaga [[Pavia]]s, mis rajati [[langobardid]]e poolt 568.-569. aastal [[Apenniini poolsaar]]ele (sissetung Itaaliasse) ja kestis 774. aastani (kuningriigi langemine [[Karl Suur]]e juhitud [[Frangid|frankide]] kätte). Tõhus kontroll mõlemakahe suure ala valitsejate poolt kuningriigi koosseisus, ([[Langobardia Major]] Põhja- ja Kesk-Itaalias ning [[Langobardia Minor]] lõunas,) üle ei olnud nende valitsejatel kuningriigi kahe sajandi pikusepikkuse kestusekestmise jooksul pidev;pidevalt algsesttõhusat tugevakontrolli. autonoomiaAlgsest faasisthertsogkondade paljudele kuningriigitugevast hertsogkondadeleautonoomiast arenes seekuningriigis aja jooksul üha suuremakssuurem suveräänsekssuveräänne võimuks, isegi kui hertsogite autonoomiat ei allutatud kunagi täielikult, ja selle langobardi iseloom hajus järk-järgultkeskvõim ning see arenes [[Itaalia kuningriik (keskaegne)|Itaalia kuningriigiks]]. Langobardid omandasid järk-järgult rooma tiitlid, nimed ja kombed, ning pöördusid osaliselt ortodokssesse kristlusse (7. sajand), kuigi mitte ilma pikkade usuliste ja rahvuslike konfliktideta. Selleks ajaks, kui [[Paulus Diaconus]] kirjutasneist 8. sajandil kirjutas, olid langobardi keel, riietus ja isegi soengud kõik kadunud.
 
== 6. sajand ==
 
=== Kuningriigi asutamine ===
{{vaata|Langobardia majorMajor}}
 
{{vaata|Langobardia major}}
{{vaata|Langobardia Minor}}
6. sajandil püüdis [[Bütsantsi keisrite loend|keiser]] [[Justinianus I]] taastada keiserlikku võimu [[Lääne-Rooma keisririik|Lääne-Rooma keisririigis]]. Järgnenud [[Gooti sõda|Gooti sõjas]] arenesid [[bütsants]]laste lootused kiirele ja kergele võidule pikaks [[kurnamissõda|kurnamissõjaks]], mis tõi kaasa rahvastiku ümberpaiknemise, vara hävitamise, nälja (538–542) ja katku (541). Keiserlik võit lõpuks osutus lõpuks osaliselt [[Pyrrhose võit|pyrrhosePyrrhose võiduks]], kui Itaalia rahvaarv kukkuskahanes kokkumärkimisväärselt, jättes vallutatud alad hõredalt asustatuks ja vaesunuks. Kuigi [[Idagoodid|idagootide]] liitlaste frankide sissetungikatse sõja lõpufaasis tõrjuti tagasi, käis langobardidevarem sisseränne,keisri kesliitlasteks olidolnud varemlangobardide keisri liitlased,sisseränne [[Narses]]e poolt Itaalia kaitseks jäetud väikesele Bütsantsi armeele kiiresti üle jõu.
 
Langobardide saabumine lõhkus [[Apenniini poolsaar]]e poliitilise ühtsuse esmakordselt alates roomlaste vallutustest (3.-2. sajand eKr). Poolsaar oli nüüd jagatud langobardide ja bütsantslaste vahel piiridega, mis muutusid aja jooksul, arvestades Langobardi asustuse ja võimu kõikumise olemust.
6. sajandil püüdis [[Bütsantsi keisrite loend|keiser]] [[Justinianus I]] taastada keiserlikku võimu [[Lääne-Rooma keisririik|Lääne-Rooma keisririigis]]. Järgnenud [[Gooti sõda|Gooti sõjas]] arenesid [[bütsants]]laste lootused kiirele ja kergele võidule pikaks [[kurnamissõda|kurnamissõjaks]], mis tõi kaasa rahvastiku ümberpaiknemise, vara hävitamise, nälja (538–542) ja katku (541). Keiserlik võit lõpuks osutus osaliselt [[Pyrrhose võit|pyrrhose võiduks]], kui Itaalia rahvaarv kukkus kokku, jättes vallutatud alad hõredalt asustatuks ja vaesunuks. Kuigi [[Idagoodid|idagootide]] liitlaste frankide sissetungikatse sõja lõpufaasis tõrjuti tagasi, käis langobardide sisseränne, kes olid varem keisri liitlased, [[Narses]]e poolt Itaalia kaitseks jäetud väikesele Bütsantsi armeele kiiresti üle jõu.
 
Langobardide saabumine lõhkus [[Apenniini poolsaar]]e poliitilise ühtsuse esmakordselt alates roomlaste vallutustest (3.-2. sajand eKr). Poolsaar oli nüüd jagatud langobardide ja bütsantslaste vahel piiridega, mis muutusid aja jooksul arvestades Langobardi asustuse ja võimu kõikumise olemust.
 
Uustulnukad jagunesid [[Langobardia Maior]]i (Põhja-Itaalia ümber kuningriigi pealinna [[Ticinum]]i – nüüd [[Pavia]] -, sellest tänapäeva [[Lombardia]] regiooni nimi) ja [[Langobardia Minor]]i ([[Spoleto hertsogkond|Spoleto]] ja [[Benevento hertsogkond|Benevento]] hertsogkonnad) vahel, samas territooriume, mis jäid Bütsantsi kontrolli alla, kutsuti "Romania" (sellest tänapäeva [[Emilia Romagna|Romagna]] regiooni nimi) ja selle tugipunkt oli [[Ravenna eksarhaat]].
 
[[Pilt:Alboin's Italy.svg|thumb|250pxpisi|left|Langobardide võimuala [[Alboin]]i surma ajal (572)]]
 
Itaaliasse saabudes andis [[Alboin]] kontrolli [[Ida-Alpid]]e üle ühele oma kõige truumale leitnandile [[Gisulf I (Friuli)|Gisulfile]], kellest sai esimene [[Friuli hertsogkond|Friuli hertsog]]. [[Cividale del Friuli]]s (siis ''Forum Iulii'') asutati hertsogkond, mis pidevalt võitles välisjõududega ''[[Gorizia]] künnisel''. Kuni [[Liutprand]]i valitsemisajani oli hertsogkonnal võrreldes teiste Langobardia Maiori hertsogkondadega suurem autonoomia, mida põhjendati erakordse sõjalise vajadusega.
 
86. rida ⟶ 74. rida:
 
=== Klef ja hertsogite valitsemine ===
 
{{vaata|Hertsogite valitsemine}}
 
Hiljem aastal 572 kogunes 35 hertsogit Paviasse kuningas [[Klef]]i tervitama. Uus monarh laiendas kuningriigi piire, lõpetades [[Tuscia]] vallutamise ja asudes Ravennat piirama. Klef püüdis järjekindlalt jätkata Alboini poliitikat, mille eesmärk oli murda [[Idagoodid|idagootide]] ja Bütsantsi võimu ajal kindlalt väljakujunenud õiguslik-administratiivsed institutsioonid, kõrvaldades enamuse ladina aristokraatiast, hõivates maad ja omandades vara. Ka tema langes aastal 574 kuningamõrva ohvriks, tapetuna oma saatjaskonna poolt, võibolla bütsantslaste poolt õhutatuna.
 
96. rida ⟶ 82. rida:
 
=== Lõpplahendus: Authari, Agilulf ja Theudelinde ===
[[Pilt:Theodelinda_married_Agilulf_(detail).jpg|right|thumb|200pxpisi|[[Theudelinde]] [[Zavattari]] freskol]]
 
[[Pilt:Theodelinda_married_Agilulf_(detail).jpg|right|thumb|200px|[[Theudelinde]] [[Zavattari]] freskol]]
 
Pärast kümmet aastat interregnumit oli vajadus tugeva tsentraliseeritud monarhia järele selge isegi kõige sõltumatumale hertsogitest; [[frangid]] ja bütsantslased surusid peale ning langobardid ei saanud enam lubada liiga muutlikku võimustruktuuri, mis oli kasulik vaid röövsaaki otsivatele marodööridele. Aastal 584 nõustusid hertsogid kroonima kuningas Klefi poja [[Authari]] ja loovutasid uuele monarhile poole oma varast (ja siis arvatavasti tegid uue haarangu säilinud roomlaste maavalduste vastu). Authari oli siis võimeline teostama langobardide ja nende asustuse reorganiseerimist stabiilsele kujule Itaalias. Ta võttis, nagu [[Idagoodid#Idagootide valitsejad|idagootide kuningad]], tiitli ''Flavio'', millega ta kavatses kuulutada end ka kõigi [[Rooma riik|roomlaste]] kaitsjaks oma valdustes: see oli selge märk, Bütsantsi-vastase alatooniga, [[Lääne-Rooma keisririik|Lääne-Rooma keisririigi]] pärimisest.
 
Sõjalisest seisukohast alistas Authari nii bütsantslased kui ka frangid ja lõhkus liidu, täites sellega volituse, mille hertsogid olid talle andnud tema valimise ajal. Aastal 585 ajas ta frangid tänapäeva [[Piemonte]]sse ja sundis bütsantslased esimest korda langobardide Itaaliasse sisenemise järel rahu paluma. Lõpuks hõivas ka viimase Bütsantsi kindluse Põhja Itaalias: [[Isola Comacina]] [[Como järv]]es. Püsiva rahu kindlustamiseks frankidega püüdis Authari abielluda frankide printsessiga, kuid see kava ebaõnnestus. Siis pöördus kuningas (asjaolu, mis mõjutas kuningriigi saatust rohkem kui sajandi) frankide traditsiooniliste vaenlaste [[bajuvaarid]]e poole, et abielluda printsess [[Theudelinde]]ga, kes vere poolest oli [[Letingid|Leting]] (s.o. põlvnes [[Wacho]]st, langobardide kuningast 510. ja 540. aasta vahel ja tegelasest, keda ümbritses legendi aura, kuningliku liini liige suure mõjuvõimuga langobardide üle). Liit bajuvaaridega viis leppimiseni frankide ja bütsantslastega, kuid Authari tõrjus tagasi frankide rünnakuid (aastal 588 ja taas aastal 590, vaatamata mõnele tõsisele tagasilöögile alguses). Authari ajastu tähistas [[Paulus Diaconus]]e järgi esimese sisemise stabiilsuse saavutamist langobardide kuningriigis:.
 
{{tõlkimine pooleli}}<!--{{transl|la|''Erat hoc mirabile in regno Langobardorum: nulla erat violentia, nullae struebantur insidiae; nemo aliquem iniuste angariabat, nemo spoliabat; non erant furta, non latrocinia; unusquisque quo libebat securus sine timore''}}
{{Quote|There was a miracle in the kuningriik of the Langobardid: there was no violence, no insidious plot; no others unjustly oppressed, no depredations; there were no thefts, there were no robberies, where everyone went where they wanted, safely and without fear|[[Paulus Diaconus]], ''[[Historia Langobardorum]]'', [[s:la:Historia Langobardorum - Liber III|III]], 16}}-->
 
Authari suri sel samal 590. aastal, arvatavasti mürgitamise tõttu palee[[vandenõu (poliitika)|vandenõus]] ja [[Paulus Diaconus]]e jäädvustatud legendi järgi otsustati troonijärglus uuel moel. Noor leskkuninganna Theudelinde, Baieri [[Letingid|Letingi]] järeltulija, pidi valima troonipärija ja uue abikaasa, kelleks sai [[Torino hertsog]] [[Agilulf]]. Järgmisel aastal (591) sai Agilulf ametliku määramise [[Gairethinx|langobardide nõukogult]] [[Milano]]s. Kuninganna mõju Agilulfi poliitikale oli märkimisväärne ja suuri otsuseid omistatakse mõlemale.
 
[[Pilt:LangobardM.jpg|thumb|250pxpisi|left|Langobardi kuningriik kolme põhialaga: Neustria, Austria ja Tuscia]]
 
Pärast mõnede hertsogite mässu lämmatamist aastal 594 juba eos algatasid Agilulf ja Theudelinde oma võimu tugevdamise poliitika Itaalias, samas kindlustades oma piire rahulepingutega frankide ja [[Avaarid (Euraasia)|avaaridega]]. Rahu [[Bütsants]]iga rikuti süstemaatiliselt ja aastat 603 tähistas langobardide edu märkimisväärne taastumine. Põhja-Itaalias vallutas Agilulf teiste linnade seas [[Parma]], [[Piacenza]], [[Padova]], [[Monselice]], [[Este]], [[Cremona]] ja [[Mantova]], kuid ka lõunas vallutati [[Spoleto hertsogkond|Spoleto]] ja [[Benevento hertsogkond|Benevento]] hertsogkonnad, laiendades langobardide valdusi.
 
121. rida ⟶ 101. rida:
 
== 7. sajand ==
 
=== Ariaanide taassünd: Arioald, Rotari ===
 
{{vaata|Edictum Rothari}}
 
Pärast [[Agilulf]]i surma aastal 616 läks troon tema pojale [[Adaloald]]ile, kes oli veel laps. Regendina (mis tegelikult jätkus isegi pärast kuninga täiskasvanuks saamist) valitses kuninganna-ema Theudelinde, kes andis sõjaväe juhtimise hertsog [[Sundarit]]ile. Theudelinde jätkas Agilulfi prokatoliiklikku poliitikat ja rahu bütsantslastrga; siiski põhjustas see üha tugevamat vastuseisu langobardi sõdalastelt ja [[Arianism|ariaanidelt]]. Konflikt puhkes aastal 624 ja seda juhtis [[Arioald]], Torino hertsog ja Adaloaldi õemees (ta abiellus tema õe [[Gundeperga]]ga). Adaloald kukutati aastal 625 ja Arioaldist sai kuningas.
 
[[Pilt:Rotari's Italy.svg|thumb|250pxpisi|left|Langobardide valitsusala [[Rothari]]i surma ajal (652)]]
 
Riigipööre Adaloaldi ja Theudelinde [[Baieri dünastia]] vastu, mis viis Arioaldi troonile, avas konfliktideajastu kuningriigi kahe usulise grupeeringu vahel. Usu valiku taga või kõrval oli konfliktil siiski poliitiline värving, kuna see vastandas Bütsantsi ja [[Kirikuriik|paavstiga]] rahupoliitika ning roomlastega lõimumise poliitika loojad palju agressiivsema ja ekspansionistlikuma poliitika ([[Arianism|ariaani]] aadel) pooldajatega. Kuningas Arioald (626–636), kes viis pealinna tagasi Paviasse, oli mures nende konfliktide pärast, samuti väliste ohtude pärast; kuningas oli võimeline vastu seisma avaaride rünnakule [[Friuli]]s, kuid ta ei suutnud piirata frankide kasvavat mõju kuningriigis. Tema surmaga seoses ütleb legend, et oma ema Teodolindaga sarnase toiminguga oli kuninganna Gundepergal privileeg valida uus abikaasa ja kuningas. Valik langes [[Rothari]]le, [[Brescia hertsog]]ile ja ariaanile.
 
137. rida ⟶ 113. rida:
 
=== Baieri dünastia ===
 
{{vaata|Baieri dünastia}}
 
Pärast Rothari poja [[Rodoald]]i (652–653) lühikest valitsemisaega valisid hertsogid kuningaks [[Aripert I]], [[Asti hertsog]]i ja Theudelinde lapselapse. Nii läks troon tagasi Baieri dünastiale, mis oli märk katoliikliku fraktsiooni domineerimisest ariaanliku üle; Ariperti kuningriik oli tuntud raskete arianismivastaste repressioonide poolest. Ariperti surmaga (661) jagati kuningriik tema poegade [[Perctarit]]i ja [[Godepert]]i vahel. Protseduur oli tavaline frankide seas, kuid jäi ainulaadseks langobardide seas. Võibolla jagamise tõttu sisenes riik kiiresti kriisi: konflikt puhkes Perctariti, kes asus [[Milano]]s, ja Godeperti vahel, kes jäi [[Pavia]]sse; konflikti kaasati ka Benevento hertsog [[Grimoald I (Benevento)|Grimoald]]. Hertsog saabus märkimisväärsete sõjajõududega Godeperti toetuseks, kuid Paviasse saabumisel tappis ta kuninga ja asus tema kohale. Perctarit, olles selgelt vähemuses, põgenes avaaride juurde.
 
148. rida ⟶ 122. rida:
Grimoaldi surmaga aastal 671 tuli [[Perctarit]] maapaost tagasi ja lõpetas Grimoaldi poja, veel lapseeas [[Garibald]]i lühikese valitsemise. Ta jõudis kohe ka kokkuleppele Grimoaldi teise poja, Benevento Romualdo I-ga, kes vandus truudust vastutasuks tema hertsogkonna autonoomia tunnistamisele. Perctarit ajas poliitikat vastavalt oma dünastia traditsioonidele ning toetas katoliku kirikut ariaanide ja kolme peatüki poleemikute vastu. Ta otsis ja saavutas rahu bütsantslastega, kes tunnistasid langobardide suveräänsust enamuse Itaalia üle, ning surus maha [[Trento hertsog]]i [[Alahis]]e mässu, kuigi raskete territoriaalsete loovutuste hinnaga (hertsog ise sai [[Brescia hertsogkond|Brescia hertsogkonna]]).
 
[[Pilt:Cuninpert 688 700 king of the Lombard minted in Milan.jpg|thumbpisi|Langobardide kuninga [[Cunincpert]]i (688–700) münt, vermitud [[Milano]]s.]]
 
Alahis tõusis Perctariti surres aastal 688 jälle üles, ühinedes pro-katoliikliku Baieri partei poliitiliste vastastega. Perctariti poeg ja järglane [[Cunincpert]] võideti ja sunniti varjuma [[Comacina saar]]ele – alles aastal 689 saavutas ta kontrolli mässu üle, alistades ja tappes Alahise [[Coronate lahing]]us [[Adda]] jõel. Kriis tulenes erinevusest Langobardia Maiori kahe piirkonna vahel: ühel pool läänepiirkonnad ([[Neustria (langobardi)|Neustria]]), truud Baieri valitsejatele, pro-katoliiklikud ning [[Rooma]] ja Bütsantsiga leppimise poliitika toetajad; teisel pool idapiirkonnad ([[Austria (langobardi)|Austria]]), seotud langobardide traditsiooniga, kes paganate ja ariaanidena ei tahtnud oma rahva sõjaka iseloomu leevendamist. Austria hertsogite haru vaidlustas tavade, kohtupraktika, õiguse ja religiooni "latiniseerimise" kiirenemist, mis kiirendas langobardide germaani identiteedi lagunemist ja kadumist. Siiski võimaldas võit Cunincpertil, kes oli oma isa kaudu pikalt trooniga seotud ja mitte teisejärguline tegelane tema poliitikas, jätkata tööd kuningriigi rahustamisel, ikka pro-katoliikliku rõhuga. [[Pavia]]s aastal 698 kokku kutsutud [[sinod]] sanktsioneeris kolme peatüki skismaatikute taasühinemise ja Rooma-kuulekuse.
 
== 8. sajand ==
 
=== Dünastiline kriis ===
 
[[Cunincpert]]i surm aastal 700 tähistas dünastilise kriisi tekkimist. Cunincperti alaealise poja [[Liutpert]]i trooniletõusu vaidlustas kohe [[Torino hertsog]] [[Raginpert]], kes oli ka Baieri dünastia liider. Raginpert alistas [[Novara]]s Liutperti toetajad (tema õpetaja, [[Asti hertsog]]i [[Ansprand]]i ning [[Bergamo hertsog]]i [[Rotarit]]i) ja asus 701. aasta algul troonile. Siiski suri ta vaid kaheksa kuu pärast, jättes trooni oma pojale [[Aripert II]]-le; Ansprand ja Rotarit reageerisid kohe ja vangistasid Ariperti, andes trooni Liutpertile tagasi. Aripertil omakorda õnnestus pageda ja kohtuda oma vastase õpetajatega. Aastal 702 alistas ta need Pavias, vangistas Liutperti ja hõivas trooni. Kohe pärast seda alistas ta lõplikult oma vastased: tappis Rotariti, kaotas tema hertsogkonna ja uputas Liutperti. Ainult Ansprandil õnnestus pageda, saades varjupaiga [[Baieri]]s. Seejärel purustas Aripert uue mässu, mille korraldas [[Friuli hertsog]] [[Corvulus]], ja oli võimeline teostama lepituspoliitikat, ikka katoliiklaste huvides.
 
161. rida ⟶ 132. rida:
 
=== Liutprand: kuningriigi kõrgpunkt ===
[[Pilt:Liutprand's Italy.svg|thumb|250pxpisi|left|Langobardide valdused [[Liutprand]]i surres (744)]]
 
[[Pilt:Liutprand's Italy.svg|thumb|250px|left|Langobardide valdused [[Liutprand]]i surres (744)]]
 
Ansprand suri pärast ainult kolme kuud valitsemist, jättes trooni oma pojale [[Liutprand]]ile. Liutprandi valitsemist, pikimat kõigist langobardide valitsemistest [[Itaalia]]s, iseloomustas peaaegu religioosne imetlus, mida rahvas osutas kuningale, kes paistis neile jultunud, julge ja poliitilise visiooniga; Tänu nendele omadustele pääses Liutprand kahest katsest oma elu kallale (ühe organiseeris üks tema sugulane Rothari) ja ta näitas mitte halvemaid omadusi oma pika valitsemisaja paljude sõdade läbiviimisel. Need väärtused on tüüpilised Liutprandi germaani päritolule, rahvuse kuningas, nüüd ülekaalukalt katoliiklane, saanud tiitli ’’piissimus rex’’ (vaatamata mitmetele katsetele võtta kontroll [[Rooma]] üle). Kahel korral, [[Sardiinia]]s ja [[Arles]]'i piirkonnas (kuhu ta kutsuti tema liitlase [[Karl Martell]]i poolt), võitles ta edukalt [[saratseen]]i [[piraadid|piraatidega]], parandades oma mainet kristliku kuningana.
 
175. rida ⟶ 144. rida:
 
=== Viimased kuningad ===
 
[[Hildeprand]]i valitsemisaeg kestis ainult mõned kuud, siis tõugati ta hertsog [[Ratchis]]e juhitud mässuga troonilt. Episoodi üksikasjad pole selged, kuna [[Paulus Diaconus]]e oluline tunnistus lõpeb [[eloog]]iga Liutprandi surma kohta. Hildeprand pühitseti kuningaks aastal 737 Liutprandi raske haiguse ajal, kellele see üldse ei meeldinud ("''Non aequo animo accepit''", nagu kirjutas Paulus Diaconus), kuigi toibudes ta nõustus valikuga. Uus kuningas nautis vähemalt alguses enamuse aristokraatia toetust, arvatavasti suure monarhi tõttu. [[Friuli hertsog]] Ratchis, kes võttis temalt trooni, tuli pika monarhia-vastase mässutraditsiooniga ja kuningliku perekonnaga võistlevast perekonnast, kuid teisest küljest võlgnes ta oma elu ja hertsogitiitli Liutprandile, kes oli talle andestanud pärast vandenõu avastamist, mida juhtis tema isa [[Pemmo (Friuli)|Pemmo]].
 
182. rida ⟶ 150. rida:
Aistulf oli hertsogite palju agressiivsema hoiaku poliitiline väljendus, kes tõrkus koostööst roomlaste aktiivsema osaga. Oma vallutuspoliitika jaoks pidi ta siiski sõjaväge suurendama, kuigi [[kergejalavägi|kergejalaväe]] allutatud seisundiga, kuhu kuulusid kõik rahvusgrupid kuningriigis. Sõjaväekohuslased olid kõik kuningriigi vabad mehed, nii roomlased kui ka langobardid; Aistulfi poolt välja kuulutatud sõjalised standardid mainivad mitmel korral kaupmehi, märk sellest, kuidas see klass oli nüüd oluliseks muutunud.
 
[[Pilt:Aistulf's Italy-it.svg|thumb|250pxpisi|left|Langobardide valdused pärast [[Aistulf]]i vallutusi (751)]]
 
Esialgu saavutas Aistulf märkimisväärset edu, mis tipnes [[Ravenna]] vallutamisega (751); siin esitas kuningas, asudes [[eksarh]]i palees ja vermides raha Bütsantsi stiilis, oma programmi: koondada oma võimu alla kõik roomlased, kes seni veel keisri alluvad, neid mitte tingimata langobardidega ühte sulatades. [[Ravenna eksarhaat|Eksarhaat]] ei olnud homoloogiline teiste langobardide valdustega Itaalias (sellest ei tehtud [[hertsogkond (langobardi)|hertsogkonda]]), vaid säilitas enda omapära kui ''sedes imperii'': sel viisil kuulutas Aistulf end Itaalia roomlaste silmis Bütsantsi keisri ja tema esindaja eksarhi pärijaks. Tema sõjakäigud viisid langobardid peaaegu täielikule domineerimisele [[Itaalia]]s, okupeerides (750–751) ka [[Istria]], [[Ferrara]], [[Comacchio]] ja kõik territooriumid Ravennast lõuna poole kuni Perugiani. [[Ceccano]] kindluse vallutamisega survestas ta veelgi paavst [[Stephanus II]] kontrollitavaid territooriume, samas Langobardia Minoris oli ta võimeline kehtestama oma võimu Spoletos ja kaudselt Beneventos.
 
197. rida ⟶ 164. rida:
 
=== Kuningriigi langus ===
[[Pilt:Adelchis, son of Desiderius.jpg|thumb|right|200pxpisi|[[Adelchis]], [[Karl Suur]]e poolt võidetuna, valib maapao]]
 
[[Pilt:Adelchis, son of Desiderius.jpg|thumb|right|200px|[[Adelchis]], [[Karl Suur]]e poolt võidetuna, valib maapao]]
 
Just siis, kui [[Desiderius]] oli aastal 771 valmis oma osava poliitika vilju lõikama, kavatsedes veenda uut paavsti [[Stephanus II]] nõustuma tema kaitsega, jättis Karlmanni surm Karl Suurele vabad käed, kes, olles nüüd kindlalt troonil, hülgas Desideriuse tütre. Järgmisel aastal pööras uus paavst [[Hadrianus I]] Desideriuse vastasparteist tundliku liitude mängu ümber, nõudes alasid, mida Desiderius ei olnud kunagi loovutanud, ja seega viies ta sõja jätkamisele [[Romagna]] linnade vastu. Karl Suur, kuigi ta oli just alustanud oma sõjakäiku [[saksid]]e vastu, tuli paavstile appi, kartes [[Rooma]] vallutamist langobardide poolt ja järgnevat prestiiži kaotust. Aastatel 773 ja 774 tungis ta Itaaliasse – taas kord oli orusuudme kaitse nõrk ja langobardide seas oli eriarvamusi – ning olles ägeda vastupanu suhtes ülekaalus, vallutas ta kuningriigi pealinna Pavia. Desideriuse poeg [[Adelchis]] leidis varjupaiga bütsantslaste juures; Desiderius ja tema naine küüditati [[Gallia]]sse. Karl kutsus end nüüd ''Gratia Dei rex Francorum et Langobardorum'' ("Jumala armust frankide ja langobardide kuningas"), teostades kahe kuningriigi [[personaalunioon]]i; ta säilitas ''[[Edictum Rothari]]'', kuid reorganiseeris kuningriigi frankide mudeli järgi, hertsogite asemele tulid krahvid.
 
{{tõlkimine pooleli}}<!--{{quote|Thus ended Langobardi Itaalia, and nobody can say whether it was, for our country, a fortune or a misfortune. Alboin and his successors were awkward masters, more awkward than Theodoric, until they had been barbarians camped on a conquest territory. But now they were assimilating with Itaalia and could turn it into a Nation, as the Frangid were doing in France.<br/>But in France there wasn't the paavst. In Itaalia, there was.|[[Indro Montanelli]] – [[Roberto Gervaso]], ''L'Italia dei secoli bui''}}-->
 
== Valitsejate loend ==
 
{{vaata|Langobardid#Langobardide kuningate loend}}
 
== Historiograafilised seisukohad ==
Langobardide kuningriigi ajajärk oli, eriti [[Itaalia]]s, devalveerunud, kui pikk barbaarsuse valitsemine keset "pimedat aega". Segaduse ja hajumise periood, tähistatud kuulsusrikka mineviku mahajäetud varemetega ja siiski uue identiteedi otsingutega; vaata näiteks Manzoni ''Adelchi'' värsse:.
 
Langobardide kuningriigi ajajärk oli, eriti [[Itaalia]]s, devalveerunud, kui pikk barbaarsuse valitsemine keset "pimedat aega". Segaduse ja hajumise periood, tähistatud kuulsusrikka mineviku mahajäetud varemetega ja siiski uue identiteedi otsingutega; vaata näiteks Manzoni ''Adelchi'' värsse:
 
{{tõlkimine pooleli}}<!--{{quote|From the mossy atria, from the crumbling Forum,<br/> from the woods, from the flaming strident forges,<br/>from the furrows wet with slave sweat,<br/>a dispersed mob suddenly awoke.}}
{{quote|''Dagli atri muscosi, dai Fori cadenti,<br/>dai boschi, dall'arse fucine stridenti,<br/>dai solchi bagnati di servo sudor,<br/>un volgo disperso repente si desta.''|[[Alessandro Manzoni]], ''[[Adelchi]]'', Choir Third Act.}}-->
 
Sergio Rovagnati defineerib jätkuvat negatiivset eelarvamust langobardide vastu "kui mingit ''[[damnatio memoriae]]''", ühine sellele, mis antud sageli kõigile [[Suur rahvasterändamine|barbarite sissetungide]] peategelastele. Kõige viimased historiograafilised juhtjooned hindavad [[Itaalia ajalugu|Itaalia ajaloo]] langobardide ajastu siiski suuresti ümber. Saksa ajaloolane [[Jörg Jarnut]] juhib tähelepanu kõigile elementidele, mis kujutavad endast langobardide kuningriigi ajaloolist tähtsust. Itaalia ajalooline kaheksjagunemine, mis on sajandeid suunanud Põhja-Itaaliat Kesk- ja Lääne-Euroopa suunas ning Lõuna-Itaaliat Vahemere piirkonna suunas, pärineb Langobardia Majoriks ja Langobardia Minoriks jagunemisest, samas [[Edictum Rothari|langobardide õigus]] tingis pikaks ajaks Itaalia õigussüsteemi, millest ei taganetud täielikult isegi pärast [[rooma õigus]]e taasavastamist 11. ja 12. sajandi vahel. [[Langobardi keel]] ([[Germaani keeled|germaani keel]]) andis suure panuse [[itaalia keel]]e kujunemisse, mis täpselt langobardide kuningriigi sajanditel küpses [[rahvaladina keel]]est lahku, võttes autonoomseid vorme.
220. rida ⟶ 178. rida:
 
== Langobardide kuningriik kunstides ==
 
=== Kirjandus ===
[[Pilt:Giuliocesarecroce.jpg|thumb|100px|rightpisi|[[Giulio Cesare Croce]]]]
 
[[Pilt:Giuliocesarecroce.jpg|thumb|100px|right|[[Giulio Cesare Croce]]]]
 
Püsiva trauma historiograafia "pimeda aja" kohta on jätnud pikki varje langobardide kuningriigile, hoides ära kirjanike huvi selle perioodi kohta. Vähe kirjanduslikke töid on Itaalia kohta 6. ja 8. sajandi vahelt; nende hulgas on asjakohasteks eranditeks [[Giulio Cesare Croce]] ja [[Alessandro Manzoni]]. Viimati pühendas Friuli kirjanik [[Marco Salvador]] triloogia langobardide kuningriigile.
 
==== Berchtold ====
 
[[Bertoldo]]/[[Berchtold]]i kuju, alandlik ja tark talunik [[Retorbido]]st, kes elas [[Alboin]]i valitsemise ajal (568–572), innustas palju suulist traditsiooni läbi kogu [[Keskaeg|keskaja]] ning [[Uusaeg|uusaja]] alguses; sellest leidis inspiratsiooni 17. sajandi õpetlane Giulio Cesare Croce oma teoseks ''Le sottilissime astutie di Bertoldo'' ("Berchtoldi nutikas kavalus") (1606), millele aastal 1608 lisandus järg ''Le piacevoli et ridicolose simplicità di Bertoldino'' ("Väikese Berchtoldi meeldiv ja naeruväärne lihtsus"), Berchtoldi pojast. Aastal 1620 avaldas abt [[Adriano Banchieri]], poeet ja helilooja, edasise järje: ''Novella di Cacasenno, figliuolo del semplice Bertoldino'' ("Uudiseid Cacasennost, lihtsameelse väikese Berchtoldi pojast"). Sealt alates on kolme tööd avaldatud tavaliselt ühes köites pealkirjaga ''[[Bertoldo, Bertoldino e Cacasenno (Croce)|Bertoldo, Bertoldino e Cacasenno]]''.
 
==== Adelchi ====
[[Pilt:Francesco Hayez 040.jpg|thumb|100px|rightpisi|[[Alessandro Manzoni]] portree, [[Francesco Hayez]]]]
 
[[Pilt:Francesco Hayez 040.jpg|thumb|100px|right|[[Alessandro Manzoni]] portree, [[Francesco Hayez]]]]
 
Paigutatuna päris langobardide kuningriigi lõppu, jutustab Manzoni tragöödias ''[[Adelchi]]'' loo langobardide viimasest kuningast [[Desiderius]]est ja tema lastest [[Desiderata (langobardid)|Ermengardest]] (kelle päris nimi oli Desiderata) ja [[Adelchis]]est: [[Karl Suur]]e esimene, lahutatud naine ja eelviimane langobardide kuningriigi kaitsja frankide sissetungi vastu. Manzoni kasutas tegevuspaigana langobardide kuningriiki, kohandades tegelaskujude tõlgendust ja portreteerides langobarde kui Itaalia rahvusliku ühtsuse ja sõltumatuse teenäitajaid, esitades samas siis valdavat barbariteajastu ettekujutust pärast klassikalist hiilgust.
 
=== Kino ===
 
Kolm filmi olid inspireeritud Croce ja Banchieri lugudest ning seatud langobardide kuningriigi algusperioodi (väga vaba tõlgendus):
 
247. rida ⟶ 198. rida:
Kõige kuulsam kolmest filmist on viimane, mis hoopleb osatäitjatega, teiste seas [[Ugo Tognazzi]] (Bertoldo), [[Maurizio Nichetti]] (Bertoldino), [[Alberto Sordi]] (munk Cipolla) ja [[Lello Arena]] (kuningas Alboin).
 
{{pooleli}}
[[Kategooria:Langobardide kuningriik| ]]
[[Kategooria:Germaanlased]]