Pragmapoeetika: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Palisandria (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
Palisandria (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
4. rida:
Pragmalingvistika andis 1970.-80.a-tel tõuke kunstilise (poeetilise) keele pragmaatika teooriate tekkele (van Dijk 1976, Pratt 1977, Pilkington 2000, Ohmann 1971). Arne Merilai "Pragmapoeetika" (2003) refereerib varasemaid - Jakobsoni, Bühleri, Frege, Grice'i jt. keelefilosoofide - teooriad, kuid ei viita 1970.-2000.a-tel poeetilise keele pragmaatikat ning kahe konteksti teooriat arendanud eelkäijate (Pikingtoni, Ohmanni, Zholkovsky, Mey, Pratti, Banfieldi) töödele.
Merilai määratluse järgi on pragmapoeetika "keeletegevuse [[analüütiline filosoofia]], mis tõlgendab nii tavalise kui ka [[poeetiline keelekasutus|poeetilise keelekasutuse]] olemust."<ref name="TMK">Arne Merilai [http://www.temuki.ee/arhiiv/2004/05/mai_t03.pdf "Mis on pragmapoeetika"] Teater. Muusika. Kino, mai 2004, lk 33-38 (vaadatud 14. jaanuaril 2013)</ref> Ta on nimetanud pragmapoeetikat "kirjandusteaduse alusdistsipliiniks, mis on minu õpetuse tuum, mille ümber kõik muu kallerdub ja selekteerub. Sellisena eristub pragmapoeetika traditsioonilisest analüütilisest keelefilosoofiast ja [[kõnetegu]]de (kõneaktide) teooriast, mis on poeetilise keelekasutuse pigem kõrvale jätnud. Tegelikult on kunstilise (poeetilise) keelekasutuse teooria välja kujunenud veel 1970-80.a-tel Lääne-Euroopa ja USA teadlaste töödes.
 
Monograafias "Pragmapoeetika" Merilai tutvustab ja arendab poeetikateooria suunas "[[deiksis]]e ehk keelelise orienteerumise,