Muusikaline parameeter: erinevus redaktsioonide vahel

Pärast seda, kui saksa füüsik [[Werner Meyer-Eppler]] (1913–1960) kasutas parameetri mõistet Joseph Schillingerist sõltumatult 1953. aastal ilmunud artiklis "Elektrooniline kompositisioonitehnika" (Meyer-Eppler 1953<ref>Meyer-Eppler, Werner 1953: ''Elektronische Kompositionstechnik'', Melos XX</ref>) lõi see kiiresti läbi, seondudes hoogsalt areneva [[seriaalne meetod|seriaalse meetodiga]]. Artiklis kirjeldab Meyer-Eppler (1953:8) modulatsioonimeetodit, mis on sarnane vokooderilevokoodriga, mis võimaldab selliseid hääle tunnuseid nagu helikõrgust või tämbrit parameetrina üle kanda elektroonilisele helile.

Seriaalse muusika algusaegadel räägiti muusikalise materjali olulistest suurustest ka sõna "dimensioon" abil. Näiteks [[Karlheinz Stockhausen]] kirjutab oma Tekstide I kõites teose "[[Kontrapunktid kümnele instrumendile]]" kohta: "Tegelikult on selles teoses kontrapunkteeritud kõlalisi dimensioone, mida nimetatakse ka "parameetriteks", ja nimelt piiritletud neljadimensionaalsesneljadimensioonilises ruumis: vältused (kestused), kõrgused (sagedused), valjused (helitugevus), lainekujud (tämbrid)" (''Im eigentlichen Sinne kontra-punktiert werden in diesem Werk die Klangdimensionen, auch, 'Parameter' genannt, und zwar im umschriebenen vierdimensionalen Raum: Längen (Dauern), Höhen (Frequenzen), Volumina (Lautstärken), Schwingugsformen (Klangfarben)'')<ref>Stockhausen, Karlheinz: Texte, Bd. I, 37</ref>

Oma raamatus "''A la recherche d'une musique concrète"'' ilmunud, koos [[André Moles]]'iga kirjutatud tekstis "''Esquisse d'un solfège concret"'' (Schaeffer 1952:205)<ref>Schaeffer, Pierre 1952: ''A la recherche d'une musique concrète'', ''Esquisse d'un solfège concret'', (avec André Moles), Paris</ref>, käsitleb [[Pierre Schaeffer]] erinevaid parameetreid heli karakteriseerijatena (''paramètres caractérisant un son''). Selliseid parameetreid on Schaefferi meelest kolme tüüpi:

:3. selliseidsellised, mis sobivad mõistega referentstasand (''plan de référence'').

Arvutimuusika praktikast pärineb ka vajadus muusikalisi parameetreid olulisuse järjekorda seada ning sellest tulenevalt nö "põhiparameetri" mõiste. [[Gottfried Michael Koenig]] nimetab 1969. aastal põhiparameetriks programmi iga sellist parameetrit, mille mõju on muusikalisele struktuurile kõige tugevam ja karakteersem ja mis oma muusikalise toime tõttu teised muusikalised parameetrid allutab: "Me võime parameetrit, mis panustab [muusikalise struktuuri] karkaterisse kõige enam, nimetada põhiparameetriks (näiteks teiste, aeglasemate lõikudega võrreldes "väga kiiresti" või "ainult kõrged helid" vms) ning tõdeda, et teised omavahel sõltuvad parameetrid on oma tähtsuse järjekorras struktuuri omadustele pingeritta asetatavad. Sellega peetakse silmas, et kui REGISTER on põhiparameeter ja struktuuri karakteriseerimiseks kasutada ainult kõrgeid helisid, on kaasatud vaid sellised instrumendid, mis sellesse registrisse ulatuvad – madalad instrumendid on seega välistatud. Ning vastupidi: kui põhiparameetriks on TÄMBER ja välja on valitud teatud instrumentide rühmad, võime me töötada üksnes nendes registrites, mis nendele instrumentidele on kättesaadavad /.../." (Koenig 1969:88)<ref>Koenig, Gottfried Michael 1969: "Computer-Verwendung in Kompositionsprozessen", in "Musik auf der Flucht vor sich selbst", hg. von Ulrich Dibelius</ref>

[[The New Grove Dictionary of Music and Musicians]] veebiväljaandes Oxford Music Online / Grove Music Online[http://www.oxfordmusiconline.com] määratlevad [[Paul Lansky]] ja [[George Perle]] muusikalist parameetrit kui algselt matemaatika mõistet, mis muusikas tähistas heli 'dimensiooni': selle kõrgust, valjust, vältust (kestust), rütmi ja (vasturääkivalt) ka tämbrit. Seriaalse meetodi kontekstis tekkis muusikalise parameetri mõiste siis, kui heliloojad hakkasid erinevates muusika aspektides looma seeriaid. Muusikaterminoloogiasse toodi sel ajal nii mitmeidki matemaatika mõisted, kuid muusikalise parameetri mõiste puhul on keeruline tuvastada, kuidas on selle kasutamine muusikas seotud matemaatilise tähenduse interpretatsiooniga. Funktsioonidega tegelevas matemaatikas on parameeter üldiselt '''''konstant''''' (''In the mathematics of functions a parameter generally is a constant'') [sic!?, parameeter on muutuja, mitte konstant?], mida on võimalik määrata erinevate väärtuste abil. Kui sünteesitud muusikas on heli teatud parameetreid lihtne määratleda, siis vähem kvantiseeritavates muusikavaldkondades muutub selle mõiste tähendus eksitavaks. Teise seisukoha järgi on muusikaline parameeter kohaldatudkohandatud füüsika mõistest ning tähistab ükskõik millist kompositsioonilist muutujat, näiteks helikõrgust, heli kestust, instrumentatsiooni, helivaljust. Termin võeti kasutusele 1950ndate alguses, kui Boulez, Stockhausen ja teised allutasid võimalikult kõik muusikalised parameetrid seriaalsele kontrollile.

Parameetri justkui iseenesest selget mõistet kasutab ka [[Rudolf Frisius]] oma entsüklopeediaartklisentsüklopeediaartiklis "Seriaalne muusika" (''Serielle Musik'') (MGG 1998:1328–1354), mille peaaegu identne koopia leidub ka autori kodulehel)<ref>[http://www.frisius.de/rudolf/texte/tx317.htm Rudolf Frisius: Serielle Musik]</ref>. Frisius räägib integratiivse seriaalse mõtlemise kontekstis nii üksikute detailide kui ka suurte muusikaliste koosluste seriaalsest määratlemisest ja struktureerimisest ning toob näiteid ridade loomisest ja reamanipulatsioonidest nii üksikute helide ja helirühmade helikõrguste, mikrointervallika, müra omaduste, heliruumis liikumise, glissandode omaduste kui ka ajaliste väärtuste, helivaljuste, artikulatsiooni ja kõlavärvide parameetrites. Samas ei nimeta ta neid kategooriaid muusikalisteks parameetriteks. Muusikalise parameetri mõistet ta teksti sees siiski kasutab: "heli- või intervallistruktuuri kirjeldamisel on oluline ka teiste heli omaduste ehk parameetrite fikseerimine" (''als Konkretisierung der Ton- bzw. Intervallstruktur beschreiben läßt sich auch die Festlegung anderer Toneigenschaften bzw. Parameter''), "lisaks tuleb mainida, et seriaalses muusikas on sagedasemad detaili määratlemisest lähtuvad konstruktsioonid kui tõenäosusarvutuseseletõenäosusarvutustel või hulgaõpetuseselehulgaõpetusel põhinevatele matemaatilistele mudelitele tuginevad globaalset ette ära määramist eeldavad tehnikad, millel on oluline roll eelkõige parameetrilisel [mõtlemisel], mitte aga ridade struktureerimisel põhinevates Iannis Xenakise heliteostes. (''dennoch kann gesagt werden, daß in der seriellen Musik die von Detailbestimmungen ausgehenden Konstruktionen häufiger sind als von globalen Bestimmungen ausgehende Techniken, die eine wesentliche Rolle spielen in ebenfalls parametrisch, aber nicht in Reihen strukturierten (nach mathematischen Modellen z. B. der Wahrscheinlichkeitsrechnung und der Mengenlehre entwickelten) Kompositionen von Iannis Xenakis'') või "nii heli- ja ajastruktuuride kui ka järgmiste teoste puhul erinevalt fikseeritud struktuursete diferentseerimiste abil pöördub Cage tagasi seriaalse mõtlemise poole, kusjuures parameetrite fikseerimine polnud mitte deterministlik, vaid juhusele põhinev" (''in Ton- und Zeitstrukturen sowie in weiteren, für verschiedene Stücke unterschiedlich fixierten strukturellen Differenzierungen kehrt Cage zum seriellen Parameterdenken zurück, wobei allerdings Parameter-Fixierungen gegebenenfalls nicht deterministisch, sondern in Zufalls-Entscheidungen vorgenommen werden.''

[[Eckehard Kiem]] defineerib muusika üldentsüklopeedias "Das neue Lexikon der Musik" artiklis "Parameter" parameetri mõistet matemaatikas ja teistes valdkondades "mõõdetavate suurustena, mille abil suure terviku üksikelemendid on omavahel võrreldavad" (''messbare Grössen, durch die einzelne Elemente einer grösseren Gesamtheit miteinander vergleichbar sind''). Muusikas esineb parameetri mõiste esimest korda 1940. aastatel ja tähendab selliseid matemaatikast ülekantud tähenduses algselt erinevaid täpselt mõõdetavaid "osamomente" (''Teilmoment'') nagu helisagedust (''Frequenz''), ülemhelispktrit (''Obertonspektrum'') ja amplituudi (''Amplitude''). Algselt kasutatakse muusikalise parameetri mõistet muusikateoreetilistes ja -teaduslikes tekstides tihedas seoses 1950ndate alguses tekkinud muusika seriaalse kompositsiooni- ja analüüsimeetodiga. Sisuliselt laiendatuna hakkas parameetri mõiste tähistama kõiki eraldatavaid ja komponeeritavaid muusikalisi üksikvaldkondi, näiteks helikõrgust, helivältust (''Tondauer''), artikulatsiooni ja tämbrit. Veelgi hiljem kasutati parameetri mõistet muusika kõige erievamatel tasanditel asuvate rühmade (''Gruppen'') ja struktuuride omaduste (''Merkmal'') tähistamiseks: näiteks staatiline või arenev tüüp (''statischer oder entwickelnder Typus''), erinevad tihedused (''unterschiedliche Dichte''), pidevus või katkelisus ehk kontinuiteet või diskontinuiteet (''Kontinuität oder Diskontinuität''), kompositsiooniline fikseeritus või avatus (''kompositorische Fixierung oder Offenheit''). Sellist muusikaliste koostisosade kompositsioonilist eraldi kasutatavust ja iseseisvumist on seriaalse muusika olulisemate esindajate Karlheinz Stockhauseni ja Pierre Boulezi poolt omistatud ka Anton Weberni hilisemale loomingule. Sellest hoolimata on Kiemi meelest tänapäeval vahel rakendatav mitteajalooline parameetriline lähenemine serialismieelsele muusikale siiski problemaatiline. (Kiem 1996: 587)<ref>Kiem, Eckehard 1996. Artikkel ''Parameter''. Das neue Lexikon der Musik. Bd. 3. Weimar: Verlag J. B. Metzler.</ref>

:: – vormilisteks parameetriteks on näiteks tuntud vormiskeemide kasutamine või nende lõhkumine, temaatilisuse, kordumise, varieerimise või töötluslikkuse, sümmeetria, vastandumise, ''tuilage'', arengu olemasolu puudumine.