Erinevus lehekülje "Chlodovech I" redaktsioonide vahel

P
Tühistati kasutaja 2001:7D0:87D9:601:ADD9:1E1A:FE49:F956 (arutelu) tehtud muudatused ja pöörduti tagasi viimasele muudatusele, mille...
(Parandasin suurt viga mis oleks koolilapsed metsa keeranud.)
P (Tühistati kasutaja 2001:7D0:87D9:601:ADD9:1E1A:FE49:F956 (arutelu) tehtud muudatused ja pöörduti tagasi viimasele muudatusele, mille...)
[[486]]. aastal alistas Chlodowech liitlaste abiga Põhja-[[Gallia]]s asunud Rooma väepealiku [[Syagrius]]e ning allutas nii oma võimule enamiku [[Loire]]'i jõest põhja poole jäävatest aladest. Seejärel sõlmis ta liidu [[idagoodid|idagootide]] kuninga [[Theoderich Suur]]ega, abielludes tema õe Audofledaga. [[491]] alistas Chlodowech osa [[tüüringlased|tüüringlaste]] hõimudest oma riigi idapiiril ning järgnevalt alistas ka [[alemannid]]. Seejärel abiellus ta [[burgundid]]e printsessi [[Chrodechild]]ega, kes olevat teda mõjutanud katoliku usku astuma.
 
Tavaliselt märgitakse Chlodowechi ristimise aastaks 1[[496]], kuid see on vaieldav. On võimalik, et Chlodowech oli kristlane juba varem, kuuludes, nagu enamik toonastest germaanlastest, [[ariaanlus|ariaanlaste]] hulka, samas pole ka võimatu, et ristimine leidis aset alles [[6. sajand]]i esimesel kümnendil. Milline oli Chlodowechi varasem uskkondlik kuuluvus, pole seega teada. Ilmselt oli suur osa franke toona veel [[paganlus|paganad]], kuid vähemalt nende ülikkond ei austanud arvatavasti mitte enam germaani muinasjumalusi, vaid hoopis Vana-Rooma jumalaid.
 
Chlodowechi katse allutada burgunde kukkus [[500]]. aastal läbi, kuid järgnevalt purustas ta Lõuna-Gallias [[läänegoodid]], kes suundusid [[Ibeeria]]sse. Chlodovech liitis aga oma riigiga enamiku [[Akvitaania]]st. [[509]]. aasta paiku tegi Chlodowech Pariisist oma pealinna ning umbes samal ajal jagas ta riigi Frangi allkuningate vahel. Hakkasid kujunema Frangi riigi ajaloolis-territoriaalsed üksused ([[Austraasia]], [[Neustria]] jt). Chlodowech korraldas ka kirikureformi, kutsudes kokku Esimese Orleansi kirikukogu. Seal määras ta kindlaks Frangi riigikiriku olemuse, mis pidi ennekõike olema kuningat toetav.