Ristisõjad: erinevus redaktsioonide vahel

[[Pilt:Croisés.jpg|pisi|Ristisõdijad 11.-13–13. sajandil]]

[[Kesk-Euroopa]]s ja [[SkandinaaviamaadSkandinaavia|Skandinaavia maades]]es ([[Ansgar (pühak)|Ansgar]]) aga toimus ristiusu levik [[Prantsusmaa]] ja [[Saksamaa]] kaudu ning [[Rooma paavst]]i suunamisel: [[Poola kuningriik]] võttis ristiusu vastu [[966]]. aastal, [[Ungari kuningriik]] kolmkümmend aastat hiljem, [[996]]. aastal. Saksa (ja rooma-katolikuroomakatoliku usu) mõju idasuunalise levitamise keskuseks oli [[Magdeburgi peapiiskopkond]], mis rajati [[968]]. aastal. [[Taani]] ristiti [[960]]. aastail ja eraldatud [[Island]]i elanikud võtsid ristusu vastu aastal [[1000]]. Umbes samal ajal hakkas ristiusk levima ka [[Norra]]s, kus ta kinnitati riigiusuks [[Olav II Haraldsson]]i valitsemisajal (1016-10281016–1028). Umbes samal ajal ristiti ka [[Rootsi]] [[Rootsi kuningas|kuningas]] [[Olaf III Skötkonung]], kuid see ei tähendanud veel, et kogu Rootsi elanikkond oleks meelt muutnud ja ristiusku tunnistanud.

Poolas ja Ungaris olid peapiiskopkonnad rajatud vastavalt aastal 1000 ([[Gniezno peapiiskopkond]]) ja [[1001]] ([[Esztergomi peapiiskopkond]]), seega üle sajandi varem. Üleminek [[paganlus]]elt ristiusule ja riikluse areng olid Kesk-Euroopas kulgenud kiiremini kui [[Põhjala]]s, Kesk-Euroopas 10.-–[[11. sajand]]il, Põhja-Euroopas 11.-–[[12. sajand]]il.

[[Suur kirikulõhe|Lõplikult lahknesid ristiusu kirikud]] [[roomakatoliku kirik|rooma-]] ja [[kreekakatoliku kirik|kreeka-katolikukreekakatoliku]] ehk lääne- ja idakristluseks [[1054]]. aastal ning 1204. aastal pöörasid seni muhameedlastega võidelnud ristisõdijad oma relvad otseselt idakristlaste vastu, vallutades [[Jeruusalemm]]a asemel [[Konstantinoopol]]i ja hoides seda mitukümmend aastat enda valduses. [[Maarjamaa]] vallutamine oli just alanud. Lääne ristisõjad [[Läänemere ristisõjad|Läänemere piirkonnas]] ei olnud seega mitte üksnes võitlus paganlusega, vaid ka osa võitlusest idakristlusega.

Samal ajal algas ka esimene [[Põhjala ristisõjad|Põhjala ristisõdadest]], mille eesmärk oli pöörata paganaid idaIda-Euroopas kristlusessekristlusse. Need sõjad jätkusid veel sajandite jooksul ning nende käigus vallutati ka [[Liivimaa|Liivi-]] ja [[Eesti]].

Sõja tulemusel sõlmis Richard rahulepingu Saladiniga, millega Jeruusalemm jäi moslemite kontrolli alla, aga mille järgi oli lubatud kristlikel palveränduritel Püha maa külastamine.

[[1201]]. (või [[1202]].) aastaks kogunesid ristisõdijad [[VeneziaVeneetsia|Veneetsiasse]]sse, kuid Püha maa asemel ründasid [[Dalmaatsia]]s asetsevat [[Ungari]] sadamat [[Zadar|Zara]]t, mis varem oli kuulunud VenezialeVeneetsiale (praegu on seal [[Horvaatia]] linn [[Zadar]]). See oli ristisõja toetamise VeneziaVeneetsia-poolne eeltingimus. Ungari kuningas [[Imre]] oli [[katoliiklus|katoliiklane]] ning oli otsustanud ristisõjaga ühineda. Hoolimata paavsti keelust soostus enamik ristisõdijaid Zara ründamisega. Zara elanikud olid katoliiklased, kuid ometi vallutati linn lühikese piiramise järel. Selle eest [[ekskommunikatsioon|ekskommunitseeris]] Innocentius III kohe nii veneetslased kui ka ristisõdijad.

Talve [[1202]]–[[1203]] veetsid ristisõdijad [[Kérkyra saar]]el, ning veneetslaste kihutamisel planeeriti edasine sõjategevus Bütsantsi vastu, kes oli [[Kolmas ristisõda|Kolmanda ristisõja]] ajal olnud [[Saladin]]i liitlane, ja [[Teine ristisõda|Teise ristisõja]] ajal polnud ristisõdijaid mitte kuidagi aidanud. [[1204]] rünnati linna, veneetslastel õnnestus müürid mere poolt ületada, kuigi varjaagidega tuli pidada väga verist võitlust. Ristisõdijad vallutasid loodes asetseva [[Blachernae]] linnaosa, mida nad kasutasid baasina ülejäänud linna ründamisel. Püüdes end tuleseinaga kaitsta, põletasid nad lõpuks maha suurema osa linnast kui esimesel korral. Lõpuks osutusid ristisõdijad ([[13. aprill]]il [[1204]]) võitjateks ning linnaelanikud tervitasid neid (vähemalt lääne inimeste silmis) kummalisel kombel mitte kui vallutajaid, vaid kui usurpaatoreid. Ristisõdijad ei vaadanud asjale sugugi selle pilguga; nad rüüstasid linna metsikul ja kohutaval kombel kolm päeva ühtejutti. Palju antiikkunstiteoseid varastati või lõhuti. Paljud linnaelanikud tapeti, vägistati või langesid muul kombel vägivalla ohvriks.

Bütsantsi riigi olemasolu kuulutasid ristisõdijad lõppenuks. Nagu varem kokku lepitud, jaotati keisririik VeneziaVeneetsia ning ristisõdijate juhtide vahel. Konstantinoopolisse rajati [[Ladina keisririik]]. Uus keiser rajas uue Ladina keisririigi [[vasallriik|vasallriigi]] [[Tessaloonika kuningriik|Tessaloonika kuningriigi]]. Veneetslased rajasid [[Egeuse meri|Egeuse merre]] Saarestiku hertsogiriigi. Kokkuriisutud rikkused jõudsid peaaegu kõik VeneziasseVeneetsiasse. Bütsantsi põgenikud rajasid oma riigid: [[Nikaia keisririik|Nikaia keisririigi]], mida valitses [[Theodoros I Laskaris]], [[Epeirose despotaat|Epeirose despotaadi]] ja [[Trapesund]]i riigi. [[1261]] vallutasid bütsantslased Konstantinoopoli tagasi.

==Üheksas ristisõda 1271-12721271–1272==

Ristisõjad Jeruusalemmas ja Konstantinoopolis tutvustasid [[Euroopa]]t täiesti uue maailmaga. Eurooplaste arenemine sattus ristisõdade mõjul täiesti uuele teele. Ristisõdade ajal tutvusid [[kristlased]] teiste [[usund]]itega ja nägid, et ka need teevad inimesi õnnelikeks, kuigi nad väga erinevad ristiusust. Selle tagajärjel paljud kristlased loobusid vaatest, et ainult katoliku kirik peab valitsema maailma. Sel teel just ristisõjad hakkasid hävitama [[usufanatism]]i ja panid aluse [[Lääne-Euroopa]] vabanemisele progressi pidurdava katoliku kiriku võimu alt. Ränga hoobi andsid ristisõjad [[rooma]] paavstide- instituudile.