Õun: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P Skandinaaviamaad > Skandinaavia maad
19. rida:
*[[ida-õunapuu]] (''M. orientalis'') – on levinud [[Väike-Aasia]]s, [[Kaukaasia]]s ja [[Põhja-Iraan]]is;
*[[madal õunapuu]] (''M. pumila'') – levinud [[Kaukaasia]]s, [[Kagu-Euroopa|Kagu-]] ja [[Lõuna-Euroopa]]s, [[Kesk-Aasia]]s ja [[Himaalaja]]s (1500–3200 m kõrgusel);
*[[mets-õunapuu]] (''M. sylvestris'') – looduslik levila asub [[Lääne-Euroopa|Lääne-]], Kesk- ja [[Ida-Euroopa]]s (sh [[Lääne-Eesti]]s), [[SkandinaaviamaadSkandinaavia|Skandinaavia maades]]es ja [[Põhja-Kaukaasia]]s;
*[[Sieversi õunapuu]] ehk mägi-õunapuu (''M. sieversii'') – kasvab [[Kasahstan]]is, [[Tian Shan]]i põhja- ja lääneosas, [[Alatau]] mäestikus, [[Afganistan]]i põhjaosas ja Lääne-[[Hiina]]s, 1200–1800 m kõrgusel merepinnast.
 
87. rida:
Enne aed-õunapuu võidukäiku keskajal tarbisid eestlased meil looduslikult levinud mets-õunapuu viljasid, mida kutsuti ubinateks. Mets-õunapuu oli sel perioodil levinud üle kogu Eesti, aga tänapäeval kohtab teda peamiselt Lääne-Eestis, eriti [[Saaremaa]]l ja [[Muhu]]l. Ubinad ei suutnud võistelda aga aed-õunapuude magusamate ja suuremate viljadega. Aed-õunapuid hakati meil linnade läheduses ja kloostriaedades kasvatama 13. sajandil. Mõisaaedades on õunapuude kasvatamisest andmed alates 16. sajandist, taluaedades järjest rohkem alates 18. sajandi lõpust.<ref name="maailm"/>
 
Kõrgperiood õunakasvatuses saabus enne [[II maailmasõda]]. 1939. aastal kasvas meil 2 284 500 õunapuud, mis on siiamaani ületamatuks jäänud. Samal perioodil eksporditi õunu Eestist peamiselt [[Soome]] ja [[Saksamaa]]le, vähem ka [[Inglismaa]]le ja mujale. Õuntest valmistati sel ajal karastusjooki, džemmi ja marmelaadi.<ref name="pikk1"/>
 
Viimaste aastate jooksul on Eesti õunatoodang oluliselt langenud. Kui 1993. aastal toodeti meil 40 037 tonni õunu, siis 2012. aastal oli kogutoodang vaid 1855 tonni.<ref name="fao"/> Põhjuseks on tõenäoliselt meile imporditavad odavamad õunad.