Ionosfäär: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
PResümee puudub
71. rida:
 
Aastal 1912 määras [[USA Kongress]] [[amatöörraadioside]] operatsioonideks [[sagedus]]ed üle 1,5 MHz ([[lainepikkus]]ega alla 200 m), mis arvati olevat kasutud, kuid [[1923]]. aastaks avastati kõrgsageduslike signaalide levi võimalikkus ionosfääris.
Aastal [[1926]] <ref name="stolle" />(publitseeritudavaldatud [[1969]])<ref>[http://www.nature.com/nature/journal/v224/n5224/abs/2241096a0.html Origin of the Term Ionosphere]</ref> pakkus šoti füüsik [[Robert Watson-Watt]] välja termini "ionosfäär", millega tähistada arvestatava ioniseerituse astme ja osakeste vaba tee pikkusega atmosfääripiirkonda.
 
Inglise füüsik [[Edward V. Appleton]] tõestas [[1927]]. aastal ionosfääri olemasolu ja toetas oma kogutud teadmistega radari väljatöötamist. Sai selle eest [[1947]] [[Nobeli füüsikaauhind|Nobeli füüsikaauhinna]].
77. rida:
[[Lloyd Berkner]] mõõtis esimesena ionosfääri kõrgust ja tihedust, pannes sellega aluse esimesele terviklikule teooriale lühilainelise kiirguse levikust.
 
[[1962]] saadeti Kanada satelliit [[Alouette]] 1 orbiidile ionosfääri uurima, kolm aastat hiljem järgnes talle Alouette 2, [[1969]] ja [[1971]] kaks ISIS ([[International Satellites for Ionospheric Studies]]) satelliiti ning [[1972]] ja [[1975]] [[AEROS-A]] ja -[[AEROS-B|–BB]]. ISIS-e programmi ei viidud lõpule ja viimane planeeritud satelliit jäi valmistamata, sest satelliidimissioonide arendamine keskendus satelliitside väljatöötamisele.
 
==Teiste taevakehade ionosfäärid==