Välisuurtükk: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Epp (arutelu | kaastöö)
P parandasin skripti abil kriipsud
Epp (arutelu | kaastöö)
PResümee puudub
4. rida:
Oluline areng välisuurtükkide arengus toimus [[Kolmekümneaastane sõda|Kolmekümneaastase sõja]] ajal, mil [[Gustav II Adolf]] paigutas kahurid senistest märkimisväärselt suurematele ratastele, mis võimaldas neid lahingus märkimisväärselt mobiilsemalt kasutada, purustada nende abil koonduvad vastase väed ja anda sellega rünnakueelis oma [[jalavägi|jalaväele]]. [[Napoleoni sõjad|Napoleoni sõdade]] käigus kasutas sama võtet [[Napoleon I]].
 
[[Esimene maailmasõda|Esimese maailmasõja]] ajaks olid mõningase mobiilsuse omandanud kõik suurtükid – isegi [[Suur Bertha]] võis aeglaselt rööbastel liikuda. Tol ajal defineeriti välisuurtükke inglise vägedes kui 4,5 -[[tolli]]seid ja sellele lähedase [[kaliiber|kaliibriga]] suurtükke. [[Saksamaa]]l oli välisuurtükkide kaliibriks 75–140 mm.
 
[[Teine maailmasõda|Teise maailmasõja]] ajal hakati võeti laialdaselt kasutusele mobiilsed [[haubits]]ad. Sel ajal hakati välisuurtükkideks nimetama madala tulenurgaga suurtükke. Levinuimad välisuurtükid olid USA [[155 mm. "Long Tom"]], Briti 5.5 tolline suurtükk ja [[Nõukogude Liit|Nõukogude]] välisuurtükk [[BS-3]].