Poola aeg: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
P Liivimaa ordu > Liivi ordu
35. rida:
==Liivimaa üleminek Poola võimu alla==
{{vaata|Liivi sõda}}
[[1561]]. aastal [[Vana-Liivimaa]] sisuliselt lagunes. [[Põhja-Eesti]] – [[Tallinn]]a linn, [[Eestimaa rüütelkond|Harju-Viru ja Järvamaa rüütelkond]] andsid end [[Kroon (institutsioon)|Rootsi kroon]]i, Lõuna-Eesti ja Lätimaa aga [[LiivimaaLiivi Orduordu]] viimase [[maameister|maameistri]] [[Gotthard Kettler]]i poolt sekulariseeritud ilmalik [[Kuramaa hertsogkond]] ja [[Riia peapiiskopkond]] [[Leedu suurvürst]]i võimu alla. 1569. aastast, aga pealepärast [[Lublini unioon]]i sõlmimist, läksid alad aga [[Poola Krooni maad]]e koosseisu.
 
[[1570]]. aastal puhkes sõda Rootsi ja [[Moskva tsaaririik|Moskva tsaaririigi]] vahel, pärast seda kui [[Ivan IV]] oli lasknud Rootsi troonile tõusnud [[Johan III]] saadikud vangistada. Moskva tsaaririigi peajõud olid suunatud [[Poola Kuningriik|Poola Kuningriigi]] ning [[Leedu Suurvürstiriik|Leedu Suurvürstiriigi]] vastu, kes [[1569]]. aastal ühinesid [[personaalunioon]]i alusel valitsetatavaks [[Rzeczpospolita]]ks.
62. rida:
Liivimaa aadelkond ja Riia linn alistus 28. novembril 1561. aastal sõlmitud leppe kohaselt Poola ja Leedu kuningale [[Zygmunt II August]]ile tingimusel, et neil lubatakse järgida [[luteri usk]]u vastavalt [[Augsburgi usutunnistus]]ele (''Privilegium Sigismundi Augusti''). Liivimaa koos Riia, Tartu ja Pärnuga sai [[Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriik|Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi]] osaks, kuigi säilitas mõningase autonoomia ja luterliku usutunnistuse. Liivimaa kuberneriks nimetati Sigismund Augusti [[kalvinism|kalvinistist]] naisevend, hertsog [[Mikołaj Radziwiłł Must]]a (1512–1584 ([[:pl:Mikołaj Radziwiłł Czarny|Mikołaj Radziwiłł Czarny]]).
 
Kuningas [[Stefan Batory]] poolt eduka [[Liivimaa sõda|Liivimaa sõja]], [[Vene-Poola sõda (1562–1582)|Poola-Vene sõja]] tulemusel [[Liivimaa]] vallutamise järel aga Poola-Leedu parlamendi poolt Varssavis 3.–[[4. detsember|4. detsembril]] [[1582]]. aastal vastu võetud [[Liivimaa konstitutsioonid|Liivimaa konstitutsioonidega]] (''Constitutiones Livoniae''), tunnistati Põhja-Liivimaad vallutatud alana. Stefan Batory ei tunnustanud Zygmunt II Augusti poolt välja antud Sigismund Augusti privileege ja reorganiseeriti sõjaeelsed Liivimaa valitsemispõhimõtted. Liivimaa valitsuskorralduse eesmärkideks olid Poola riigi idapiiri kindlustamine, Liivimaa poolastamine ning rekatoliseerimine. Sel eesmärgil nimetatigi [[Liivimaa kuberneride loend|Liivimaa administraator]]iks [[1583]]. aastal ultrakatoliiklik [[Vilniuse piiskop]] [[Georg Radziwill]] (1556–1600; [[:pl:Jerzy Radziwiłł (biskup)|Jerzy Radziwiłł]]), kes resideeris [[Riia]]s.
 
Taasmoodustati usupuhastuse ajal likvideeritud [[roomakatoliku kirik]]u [[Liivimaa piiskopkond]], keskusega [[Volmari]]s, ([[toomkapiitel]] [[Võnnu]]s ja [[Koknese]]s) millele allutati ka [[Trikata ordulinnus|Trikata]], [[Asti ordulinnus|Asti]], [[Ropaži ordulinnus|Ropaži]] ja [[Otepää piiskopilinnus|Otepää linnus]]ed endisest Tartu piiskopkonnast.
72. rida:
Poola-Leedu võimualadel toimus aastatel [[1583]]–[[1625]] suurem mõisade ümberjagamine ning ka ülejäänud [[Eesti linnuste loend|Lõuna-Eesti–]] ja [[Läti linnuste loend|Põhja-Lätimaal]] asuvad linnused ([[Dünamünde ordulinnus|Dünamünde]], [[Ādaži ordulinnus|Ādaži]], [[Lemsalu piiskopilinnus|Lemsalu]], [[Rauna piiskopilinnus|Rauna]], [[Tarvastu ordulinnus|Tarvastu]], [[Viljandi ordulinnus|Viljandi]], [[Laiuse ordulinnus|Laiuse]], [[Põltsamaa ordulinnus|Põltsamaa]], [[Vastseliina piiskopilinnus|Vastseliina]], [[Lutsi ordulinnus|Lutsi]], [[Dünaburgi ordulinnus|Dünaburgi]], [[Cesvaine piiskopilinnus|Cesvaine]], [[Smiltene piiskopilinnus|Smiltene]], [[Härgmäe ordulinnus|Härgmäe]], [[Helme ordulinnus|Helme]], [[Nītaure ordulinnus|Nītaure]], [[Ergli vasallilinnus|Ergli]], [[Mālpilsi ordulinnus|Mālpilsi]], [[Zaube ordulinnus|Zaube]], [[Suntaži piiskopilinnus|Suntaži]], [[Krimulda piiskopilinnus|Krimulda]], [[Turaida piiskopilinnus|Turaida]] ja [[Sigulda ordulinnus|Sigulda linnused]]) jaotati staarostkondade vahel. Selleks, et vallutatud aladel saksa [[feodaal]]ide mõjuvõimu vähendada, riigistati üle 70% nende maavaldustest. Riigimõisad ehk poolapäraselt ''folvargid'' jaotati [[staarostkond]]adeks keskusega [[linnus]]tes. Tänapäeva Eesti aladele jäi neid üheksa (Helme, Karksi, Kirumpää, Laiuse, Põltsamaa, Pärnu, Tartu, Vastseliina ja Viljandi). Tänapäeva Läti aladele aga jäi üksteist staarostkonda.
 
Liivimaa lõimiseks oma Poola-Leedu kuningriigiga jagati Liivimaa võimu, et see oleks paremini kontrollitav ning 1589. aastal võeti vastu "[[Ordinatio Livoniae]] I", millega kehtestati staarostiteks ainult poolakad ja leedulased ja linnad said [[Magdeburgi õigus]]e. 1598. aastal võeti vastu "Ordinatio Livoniae II", millega võrdsustati [[baltisakslased]], poolakate ja leedulastega ning 1598. aastal jagati Liivimaa Cēsise, Tartu ja Pärnu vojevoodkonnaks.
{{Vaata|Liivimaa hertsogkond}}
 
78. rida:
[[Zygmunt II August]]i aegne Poola-Leedu riik oli veel üsna ususalliv, [[16. sajand]]i teisel poolel teravnesid [[konfessioon]]ide vahelised pinged ühes [[vastureformatsioon]]i hoogustumisega kogu Euroopas. Alles 16. sajandi lõpukümnenditel, kuningate [[Stefan Bathory]] ja [[Zygmunt III Waza]] valitsusajal, saavutas Poolas mõjuka positsiooni rekatoliseerimise põhijõudu, [[jesuiitide ordu]]. [[17. sajand]]il oma võimsuse tippu jõudnud Poola-Leedu suurriigis haaras [[Roomakatoliku kirik]] üha kesksema rolli keskvõimu kindlustamisel ja laiendamisel.
 
Liivimaa konstitutsioonidega 1582. aastast sai Liivimaast taas katoliiklik piiskopkond piiskopi asukohaga Cēsises (Wenden, e. k Võnnu). Esimeseks piiskopiks sai [[Aleksander Mieliński]], kellele järgnes teoloog ja kuninganna Anna kantsler [[Andreas Patricius Nideck]] [[Krakov]]ist. Samal ajal saadeti Liivimaale 12 [[jesuiit]]i ja Riias algas [[vastureformatsioon]], vahepeal [[Reformatsioon Liivimaal|Liivimaal reformatsiooni]] käigus [[luterlus|luterlaste]] poolt üle võetud kirikuid anti tagasi katoliiklastele. Roomakatoliku kiriku tollane paavst [[Gregorius XIII]] (ametis 1572–1585) oli võtnud eesmärgiks taastada katoliiklus [[Põhja-Euroopa]]s ja ühtlasi tugevdada Rooma kiriku mõju idas. Liivimaad käsitati võtmealana [[protestantism|protestantliku]] [[Skandinaavia]] ja „skismaatilise” (s.t [[kreeka õigeusk]]liku) Venemaa vahel, mistõttu sellele pöörati erilist tähelepanu. Liivimaa rekatoliseerimist juhtis isiklikult paavsti legaat, rahvusvahelise tuntusega jesuiit, itaallane [[Antonio Possevino]], kes kuni [[1578]]. aastani oli jesuiitide peasekretär.
 
[[Riia ajalugu|Riia]]s asutasid jesuiidid kooli ning said ka enda valdusse [[Mazā Jumpravmuiža mõis|Blumenthali mõisa]] Daugava ääres ning mõisad [[Aizkraukle]] ja [[Lemsalu]] piirkonnas. Liivimaal juurdus katoliiklus eriti tugevalt [[Latgale]]s. Riias anti Poola võimude nõudel, katoliku kogudusele, üle seni lätlaste luteri kogudusele kuulunud [[Riia Püha Jakobi kirik]].
 
Tartu jesuiitide residentsist (endisest naiskloostrist) kasvas välja jesuiitide kolleegium (katoliku vaimlike ja ilmikvendade ühendus), mille juurde asutati [[gümnaasium]]. Lisaks avati kolleegiumi juures ka tõlkide seminar, mille ülesanne oli koolitada eestlaste, lätlaste, venelaste ja sakslaste seast tõlke katoliku preestritele. Gümnaasiumis toimus õppetöö [[ladina keel]]es, kuid [[misjon]]irännakutel selgitasid jesuiidid tõlgi vahendusel usutõdesid inimestele ka kuulajate emakeeles. Jesuiidid olid agarad vaimuliku kirjanduse kirjastajad ja trükkijad, ning andsid muukeelse kõrval välja ka eestikeelset kirikukirjandust, kuid jesuiitide raamatukogu Tartus hävis linna vallutamisel Rootsi vägede poolt. Tartu jesuiitide ülalpidamiseks eraldati neile [[Ruhja]] piirkond ning [[Ruhja kirik]].Neile anti ka [[Tartu Püha Katariina klooster]] ja [[Tartu Katariina kirik|kirik]], 1585. aastal anti neile ka [[Tartu vana Maarja kirik|Maarja kirik]].
{{Pildid kõrvuti|paremale|SigmIIIVasa.jpg|170|Charles IX of Sweden.jpg|140|Zygmunt III Waza ja [[Karl IX|Södermanlandi hertsog Karl]]}}
[[Liivi sõda|Liivi sõjast]] purustatud Lõuna-Eestis üritas Poola taastada [[kirik]]uelu; seda ei saa lihtsustavalt [[vastureformatsioon]]iks nimetada, ent ka rekatoliseerimine ei sobi. [[Jesuiidid|Jesuiitide]] [[Collegium Derpatense]] ([[1583]]–[[1625]]) oli hoopis uutlaadi üritus, mis koostas-trükkis [[1585]] [[maakeel]]se [[katekismus]]-lauluraamatu ning andis [[maarahvas|maarahvale]] mitu omamaalasest [[preester|preestrit]] (5 on nimepidi teada).
88. rida:
==Poola-Rootsi sõda (1600–1611) ==
 
[[1588]]. aastal valiti Rootsi prints [[Sigismund (Rootsi)|Sigismund]] [[Zygmunt III Waza]] nime all Poola kuningaks. PealePärast oma isa [[Johan III]] surma sai Sigismund ka Rootsi troonile. [[katoliiklus|Katoliiklasest]] Sigismundil tekkis [[luterlus|luterlikus]] Rootsis palju vastaseid, keda juhatas tema onu [[Karl IX|Södermanlandi hertsog Karl]]. Kuna Sigismund viibis Poolas, juhtis riiki tegelikkuses just Karl. [[1598]]. aastal saabus Sigismund koos suure väega Rootsi, et suruda temavastane opositsioon maha. Sellega sai alguse 1598–[[1599]] kestnud kodusõda. Hoolimata esialgsest edust sai Sigismund [[Stångebro lahing]]us rängalt lüüa ning oli sunnitud Rootsi troonist loobuma ja Poolasse naasma. Karl asus Rootsit regendina valitsema.
 
Sigismund soovis siiski taas Rootsis võimule pääseda ning tema edasised plaanid olid seotud Rootsi vallutamisega. Esmalt soovis ta vallutada Rootsi võimu all olevad Eesti ala.
97. rida:
==Rahvastik Poola võimu aladel==
[[Image:Podział administracyjny I RP.png|thumb|300px|[[Rzeczpospolita]], [[1619]]. aastal. Lõuna-Eestis on eraldi välja toodud: [[Pärnu vojevoodkond]], [[Tartu vojevoodkond]] ja [[Võnnu vojevoodkond]] ]]
Liivimaa sõja järel oli Liivimaa elanikkond vähenenud drastiliselt ja Stephan Bathory pöördus 29. jaanuaril 1583 Lõuna- ja Lääne-Saksamaa valitsejate poole koloniseerimisuniversaaliga, milles asustamise kergendamiseks lubati tullsoovijaile kes pidid olema katoliiklased eesõigusi ja soodustisi. 1582. aastal suundus Poola õukonda ka liivimaalane Franz Schaden ja kes soovis katoliiklaste juhtimiseks Liivimaale, kuid siiski koloniseerimine teostus palju vähemas ulatuses, kui oli kavatsetud. Tekkis küll mõningaid sisserändajate [[koloonia]]id – [[Laiuse]]l, [[Põltsamaa]]l. Poola aja lõppedes ja sõdade tõttu lahkus osa koloniste maalt, osa [[assimileerumine|assimileerus]] balti-sakslastest [[linnakodanik]]ega.
juhtimiseks Liivimaale, kuid siiski koloniseerimine teostus palju vähemas ulatuses, kui oli kavatsetud. Tekkis küll mõningaid sisserändajate [[koloonia]]id - [[Laiuse]]l, [[Põltsamaa]]l. Poola aja lõppedes ja sõdade tõttu lahkus osa koloniste maalt, osa [[assimileerumine|assimileerus]] balti-sakslastest [[linnakodanik]]ega.
 
[[17. sajand]]i teisel veerandil saabus Eestisse hulgaliselt ka teiste rahvaste esindajaid, kes moodustasid Lõuna–Eestis koguni 17% talurahvast.
 
Võõrastest asus Eestisse kõige rohkem Venemaa talupoegi. Moskva Tsaaririigist saabus ka käsitöölisi, kaupmehi ja kalureid ning kes loomulikult paiknesid enamasti Ida–EestisIda-Eestis.
 
Suur osa Eesti "uusasustamisel" etendasid [[soomlased]], kes asusid eriti arvukalt [[Virumaa|Viru–Viru]]- ja [[Harjumaa]]le, kus nad moodustasid vastavalt 20% ja 12% rahvastikust, olles koondunud omaette [[küla]]desse. Rohkesti asus soomlasi ka [[Põltsamaa]] ja Tartu ümbrusse. Osalt asustasid neid riigivõimud, osalt lahkusid nad [[Soome]]st sõjaväekohustuse eest.
 
Kolmanda suure uustulnukate grupi moodustaid [[lätlased]], keda asus rohkesti elama eelkõige [[Valga]] ümbrusse. Kokku elas Poola aja lõpuks Eestis talurahva hulgas vähemalt 10 rahva liikmeid; lisaks nimetatuile veel [[poolakad|poolakaid]], [[sakslased|sakslasi]], [[leedulased|leedukaid]], [[rootslased|rootslasi]], [[ungarlased|ungarlasi]], [[hollandlased|hollandlasi]] ja [[šotlased|šotlasi]].
 
[[1620]]. aastaks oli kogu [[Eesti]] ala rahvaarv vähemväiksem kui 100 000 inimest. Et kiiremini tööjõudu saada, võtsid [[mõis]]nikud küladesse uut rahvast, vabastades ümberasujad tavaliselt kolmeks aastaks igasugustest maksudest. Nii liikus väheviljakatest piirkondadest talupoegi laastatud viljakamatele aladele. Uutesse elukohtadesse asus sel ajal umbes kolmandik Eesti [[talurahvas]]t. Otsiti hävinud kodu asemele uut või jäädi sinna, kuhu sõda oli kellegi paisanud, valiti soodsamaid põllumaid ja ka inimlikumaid mõisnikke. Tingimused olid liikumiseks vabad ka seetõttu, et mõnes paigas polnud isegi mõisnikku, osa neist oli asunud uude mõisa ega tundnud sealseid olusid.
[[Pilt:IRP Livland voivodship.PNG|pisi|Rzczezpospolita [[Liivimaa vojevoodkond]]]]