Albrecht von Hohenzollern: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P ladinakool > ladina kool (vt ÕS)
P Liivimaa ordu > Liivi ordu
23. rida:
[[1513]]. aastal tegelesid Albrecht ja keiser aktiivselt Poola-vastase liidu loomisega: viimane saatis mitu saatkonda Moskvasse, et õhutada [[Vassili III]]-t Leedut ründama, Albrecht aga koostas suurejoonelise plaani kogu Preisimaa tagasivõitmiseks ordule ja lisaks sellele [[Masoovia]] liidendamiseks Saksa-Rooma riigiga. Liiduläbirääkimistesse püüti aktiivselt haarata [[Liivi ordu]]t, kuid [[Liivi ordu maameister|ordumeister]] [[Wolter von Plettenberg]] oli liidu suhtes Moskvaga äärmiselt skeptiline ja oleks parema meelega näinud Preisimaa ja Poola vastuolude rahumeelset lahendamist. Albrecht ja tema sugulased jätkasid siiski konfliktiks valmistumist. Eriti aktiivselt tegutses suure koalitsiooni loomise nimel Albrechti vend Kasimir, kes keisri saadikuna reisis ringi [[Põhja-Saksamaa]]l, Taanis ja [[Madalmaad]]es.
 
[[1514]]. aastal ründaski Venemaa Leedut ja vallutas [[Smolensk]]i. Kuid keiser ega Preisimaa polnud sõjaks veel valmis ning [[Liivimaa]], nähes venelaste aktiivsuses eestkätt ohtu enda julgeolekule, sõlmis Leeduga koguni igavese rahu- ja sõpruslepingu. Plettenbergi selline käik käis risti vastu Albrechti plaanidele, kuid tollel polnud võimalusi LiivimaaLiivi ordumeistrile teistsugust poliitikat peale sundida. Pealegi jättis Zygmunti seotus sõjaga idas talle senisest vabamad käed suure koalitsiooni loomise jätkamiseks. [[1515]]. aasta alguses otsustas keiser Maximilian juba sama aasta aprillis võimalikult suurte vägedega Poolale kallale tungida ja sundida teda nii Lääne-Preisimaad loovutama kui ka Ungaris ja Böömimaal Habsburgidele soodsaid pärimistingimusi sõlmima. Kuid Zygmunt, kes oli vahepeal suutnud venelasi lahinguväljal lüüa ja olukorra idas, küll Smolenski kaotamise hinnaga, stabiliseerida, pakkus Maximilianile hoopis diplomaatilisi läbirääkimisi. Keiser nõustuski nendega ja sama aasta juulis sündis Jagelloonide-Habsburgide leping, millega Ungari ja Böömimaa kuninga lapsed kihlati Maximiliani lapselastega, Maximilian andis vastutasuks Zygmuntile aga sisuliselt vabad käed Preisimaa osas. Nii olid Albrechti lootused suure Poola-vastase koalitsiooni loomiseks luhtunud.
 
Siiski keeldus Albrecht Poolale alistumast ning otsis tuge Taanist, Põhja-Saksa vürstiriikidest ja kaugemaltki. Sealjuures abistas teda aktiivselt uus nõunik ja sõber [[Dietrich von Schönberg]], kes püüdis Poola-vastasesse koalitsiooni kaasata Venemaad, [[Inglismaa]]d ja [[Prantsusmaa]]d. Uuesti asuti üles soojendama suhteid ka Liivimaaga. Albrecht ja Plettenberg kohtusid [[Klaipėda]]s (Memelis) 1515. aasta lõpul ja arutasid konkreetseid sõjaplaane. Albrecht pakkus välja plaani, mille kohaselt Saksa-Rooma riigist tulevad abiväed vallutaksid [[Gdańsk]]i (Danzigi), samal ajal kui Preisimaa väed ründaksid Lääne-Preisimaad, Liivimaa tegutseks aga koos Venemaaga Leedu vastu. Plettenberg arvas aga, et ainult sõjast Preisimaal Poola järeleandmistele sundimiseks ei piisa ja kui tahta teda võita, tuleks korraldada suurem sõjakäik koguni [[Kraków]]i vastu. Lootused saada abi [[Saksa meister|Saksa orduharu meistrilt]] [[Dietrich von Cleen]]ilt luhtusid aga sisuliselt täielikult, sest too muretses vaid oma Saksamaa-valduste haldamise pärast ega olnud Preisimaa aitamisest huvitatud. Siiski õnnestus Albrechtil aasta lõpus saada lubadusi vägede ja abiraha saatmiseks mitmest Saksa vürstiriigist. Eriti lahkelt nõustusid teda aitama [[Braunschweig-Lüneburgi hertsogkond]] ja Brandenburg. [[1517]]. aasta alguses sai Schönberg nõusse ka Vassili III, kes lubas kõrgmeistrile anda raha 10 000 sõduri värbamiseks.