Redaktsioon: 11. september 2015, kell 15:57 redigeeri Castellum (arutelu \| kaastöö) Usaldatud kasutajad 28 439 muudatust →‎Ajalugu ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 11. september 2015, kell 16:04 redigeeri eemalda Castellum (arutelu \| kaastöö) Usaldatud kasutajad 28 439 muudatust →‎Ajalugu Uuem muudatus →
18. rida: Elektrijaam nii tootis kui ka jaotas ja müüs elektrienergiat, ehitas elektrivõrke ning kõrvaldas elektriseadmete rikkeid. Elektrijaamal oli piisavalt võimsust tarbijate varustamiseks ja esialgu suunati põhitähelepanu elektrivõrgu laiendamisele ning uute tarbijate liitumisele. Kuid tarbijate kiire kasv tekitas peagi olukorra, kus elektrijaama võimsusest jäi väheseks. Juba 1914. aastal tegi Maltenek ettepaneku jaama laiendamiseks. Elektrijaama järgmise juhataja H. Feldmani koostatud laienduse projekti kinnitas volikogu 16.09.1915. Projekt jäi siiski realiseerimata sõjaolukorra ja rahapuuduse tõttu. Samal ajal tekkisid ka raskused kivisöega varustamisel, mida seni oli saadud [[Donetsi söebassein]]ist. 1918 katkes kivisöe saamine hoopiski ja tuli üle minna kohalikule kütusele, [[Turvas\|turbale]] ja puidule. Samas puudus elektrijaamal võimsusreserv ja jaama laiendamine oli hädavajalik. Elektrijaama laiendamise uue kava töötas välja 1917. aastast juhatajaks saanud A.[[Aleksander Markson]]. Kava nägi ette 2000 kW turbogeneraatori ja selle tööks vajaliku kahe aurukatla paigaldamist. Kütus oli turvas. Kava realiseeriti 1920. aastatel. Ja jällegi oli elektrijaamal võimsust küllaldaselt, et võis vanad seadmed reservi jätta. Aga see ei kestnud kaua, peagi tuli järjekordne laiendamine ette võtta. Elektrijaama laiendamisi toimus ajavahemikul 1919–1939 neli, kus siis kas paigaldati lisaks uusi võimsamaid seadmeid või asendati vanu uute ja võimsamatega. Nende laiendamiste jupphaaval tegemise põhjuseks oli enamasti linna kimbutav rahapuudus, aga ka vähene kogemus selles valdkonnas.1924. aastal võeti kasutusele uus kütus – [[põlevkivi]] – ja 1934. aastal ehitati keskrõhukatlad. Põlevkivi kasutuselevõtt oli sel ajal pöördelise tähtsusega käik. See lahendas pikaks ajaks elektrijaama kütusega varustatuse, millega varasematel aastatel oli pidevalt raskusi, eriti puidu hankimisega. Teiseks andis see tõuke põlevkivi põletustehnika arengule Eestis. Järjekordse laienduse tarvis aastatel 1923–1924 telliti kaks uut aurukatelt Inglise firmalt Babcock&Wilcox, mille kütus oli põlevkivi. Et aga põlevkivi põletamise kogemus puudus, siis telliti kummalegi katlale erinevad küttekolded. Ühele paigaldati Prantsuse firma tolmküttekolle ja teisele kodumaise tehase Ilmarine liikuvlülidega trepprestkolle tükipõlevkivi põletamiseks. Kui aurukatlad 1924. aasta suvel tööle pandi, selgus, et rahuldavalt hakkas tööle Ilmarise küttekolle. Prantsuse oma aga korralikult tööle ei saadudki ja see asendati Ilmarise omaga. Pärast mõningaid konstruktsiooniparandusi tehase ja elektrijaama ühistööna osutus Ilmarise küttekolle sedavõrd heaks, et nendega varustati nii varem paigaldatud kui ka järgmistel laiendustel paigaldatud aurukatlad.

Tallinna elektrijaam: erinevus redaktsioonide vahel