Esimene Bulgaaria tsaaririik: erinevus redaktsioonide vahel

[[9. sajandisajand]]i lõpus ja [[10. sajandisajand]]i alguses ulatus Bulgaaria [[Epeiros]]e ja [[Tessaalia]]ni lõunas, [[Bosnia]]ni läänes ja kontrollis kogu tänapäevase Rumeenia ja Ida-Ungari ala põhjas. [[Serbia vürstkond (keskaegne)|Serbia riik]] tekkis 9. sajandi keskpaigas vastusena Bulgaaria laienemisele Moravast[[Morava]]st läände. Vahetades pooli Bulgaaria ja bütsantslaste vahel, seisid Serbia valitsejad edukalt vastu mitmele Bulgaaria sissetungile aastani 924, kui see allutati täielikult kindralile ja võibolla Sofia [[Marmais]] krahvile. Tsaar [[Simeon I]] (Simeon Suure) ajal, kes sai hariduse Konstantinoopolis, muutus Bulgaaria taas tõsiseks ohuks Bütsantsile ja jõudis oma suurima territoriaalse ulatuseni. Simeon I lootis võtta Konstantinoopoli ja võitles oma pikal valitsusajal (893–927) reas sõdades bütsantslastega. Piir ulatus tema valitsusaja lõpul [[Atika]] põhjapiirini lõunas. Simeon I kutsus ennast "bulgaarlaste [[tsaar]]iks ja kreeklaste isevalitsejaks[[isevalitseja]]ks", seda tiitlit tunnistas paavst, kuid mitte [[Bütsantsi keiser]] ega [[õigeusu kirik]]u [[Konstantinoopoli oikumeeniline patriarh|oikumeeniline patriarh]]. Bütsantsi keiser tunnistas ta "bulgaarlaste tsaariks" ja patriarh tegi seda alles tema valitsusaja lõpul.

Aastatel 894 kuni 896 võitis ta bütsantslasi ja nende liitlasi [[Ungarlased|ungarlasi]] "Kaubandussõjas", nimetati nii, kuna sõja ettekäändeks oli Bulgaaria turu viimine Konstantinoopolist [[Thessaloniki]]sse (Solun). Otsustavas [[Bulgarofigoni lahing]]us löödi Bütsantsi armeed ja sõda lõppes Bulgaariale soodsalt, kuigi Simeon I rikkus sageli rahu. Aastal 904 vallutas ta Soluni[[Solun]]i, mida olid just rüüstanud [[araablased]], ja andis selle bütsantslastele tagasi alles pärast seda, kui Bulgaaria sai kõik slaavlastega asustatud alad [[Makedoonia (piirkond)|Makedoonias]] ja 20 kindlust Albaanias[[Albaania]]s, sealhulgas tähtis [[Durrës|Dratši]] linn.

Pärast rahutusi Bütsantsis peale keiser [[Alexandros (Bütsantsi keiser)|Alexandrose]] surma aastal 913 tungis Simeon I Bütsantsi Traakiasse, kuid teda veendi peatuma vastutasuks tema tsaaritiitli ametlikult tunnistamisele ja tema tütre abielule lapskeiser [[Konstantinos VII]]-ga. Simeon I pidi saama keisri regendiks ja ajutiselt Bütsantsi valitsema. Kuid pärast vandenõu Bütsantsi õukonnas lükkas Konstantinos VII ema, keisrinna [[Zoe]] tagasi abielu ja Simeoni tiitli ning mõlemad pooled valmistusid otsustavaks lahinguks. Aastal 917 murdis Simeon I iga keisririigi katse moodustada liit ungarlaste, [[petšeneegid]]e ja serblastega ning bütsantslased pidid võitlema üksi. [[20. augustilaugust]]il põrkusid kaks armeed [[Achelouse lahing (917)|Achelouse lahingus]], ühes suurimas [[Keskaeg|keskaegses]] lahingus. Bütsantslased said enneolematu kaotuse osaliseks, jättes lahinguväljale 70 000 tapetut; jälitavad Bulgaaria väed võitsid ülejäänud vaenlase armeed [[Katasyrtai lahing]]us. Konstantinoopoli päästis serblaste rünnak läänest; serblased said põhjalikult lüüa, kuid nende rünnak võimaldas Bütsantsi admiralil ja hilisemal keisril [[Romanos I|Romanos Lakepanosel]] valmistuda linna kaitseks. Järgnenud kümnendil saavutasid bulgaarlased kontrolli kogu [[Balkani poolsaar]]e üle, välja arvatud Konstantinoopol ja [[Peloponnesos]].

[[Horvaatia–Bulgaaria lahing (926)|Horvaatia–Bulgaaria lahingus (926)]], ka ''Bosnia mägismaa lahingus'' ründas hertsog [[Alogobotur]] [[Horvaatia kuningriik (keskaegne)|Horvaatiat]]. Horvaatia väed [[Horvaatia kuningas|kuningas]] [[Tomislav]]i juhtimisel laastasid täielikult Bulgaaria armee ja peatasid Simeoni laienemise läände.