Tankitõrje: erinevus redaktsioonide vahel

Kuna kahe maailmasõja vahelistes relvakonfliktides kasutati harva tanke, siis ei olnud välja arendatud eriotstarbelisi [[lennuk]]eid ning õhust teostatavaid tankihävitamise taktikaid. Ühe lahenduse kohaselt, mis võeti kasutusele enamikus [[Euroopa]] õhuvägedes konventsionaalseid pommitajaid. Tankivastase mõju saavutamiseks kasutati väikestest pommidest koosnevaid suuri pommilaadungeid. Sellise vaippommitamisega kaeti suurem ala ning tõusis tanki pealpool asuva õhema soomuse tabamisvõimalus. Samuti oli suurem võimalus muuta tank liikumisvõimetuks roomiku läheduses plahvatava pommi [[lööklaine]]ga. Esimene lennuk, mis oli võimeline tanke efektiivsemalt ründama oli sakslaste [[Junkers Ju-87 Stuka]] Štuka, kasutades selleks sööstpommitamise meetodit. Hiljem lisati Ju-87-le kaks 37mm kahurit, et tabada efektiivsemalt tanki õhemat pealissoomust. Samuti oli sakslastel kasutusel Henschel Hs 129 tüüpi pommitaja, mis oli varustatud 30 mm kahuriga. Nõukogude õhuväel oli kasutusel IL-2, mis oli varustatud kahe 20 mm kahuri ja juhitamatute rakettidega. Samuti olid IL-2 ja Ju-87 olulisemad osad soomustatud väiksemakaliibriliste relvade tabamuste vastu, võimaldades rünnaku sooritamiseks laskuda võimalikult madalale. IL-2 oli suuteline kandma suuremal hulgal 2,5kg kumulatiivlaenguga tankivastaseid pomme [[PTAB]]. Britid paigaldasid [[Hawker Hurricane]]-le (Mk. IID) neli 40 mm [[Vickers S]] kahurit ja Hawker Typhoon-le juhitamatud raketid, kuigi viimased olid efektiivsed pigem muude masinate kui tankide vastu. [[1943]]. aastal võttis nõukogude õhuvägi kasutusele [[Iljušin IL-2]] kiirema pommitaja-püüdurhävitaja [[Jakovlev Jak-9]]T (37 mm kahuriga) ja K (45 mm kahuriga), mille kahuri raud oli paigutatud mootorisse ning ulatus läbi propelleri keskme. Sõja alguses oli ka mõnedele Prantsuse hävituslennukitüüpidele lisatud 20 mm kahurid. <ref name=tankvstank/><ref name=weapons/><ref name=reich/>