Ava peamenüü

Muudatused

tegin eraldi artikli Hernhuutlus Eestis
 
Vennastekogudustele oli teed sillutanud [[Baltimaad]]es juba [[Põhjasõda|Põhjasõja]]-aastatel levima hakanud [[Saksamaa]]lt pärinev usu-uuendus [[pietism]]. Pietiste ei rahuldanud luteri kiriku konservatiivsus, nad taotlesid usu sügavamat sisemist tunnetamist ja kõlbelisemat elu. 1730. aastatel saavutas pietism Eesti pastorkonna hulgas laia leviku. Paljud neist suhtusid pooldavalt vennastekogudusse, kuna see tõi just lihtrahva usule lähemale.
 
Hernhuutlus levis rändkäsitööliste kaudu, keda nende vagaduse tõttu Põhjasõjast tühjaks jäänud maal meelsasti mõisates töökäteks oodati. [[1736]] külastas Eestit hernhuutlaste juht krahv Zinzendorf, pärast seda kasvas liikumise populaarsus kiiresti. 1740. aastatel oli Eestis vennastekogudustesse hõlmatud ligi 12 000 inimest, olulisim keskus oli [[Saaremaa]]. Ehitati palvemaju, sh Saksamaalt saadud toetustega.
 
Zinzendorfi abiga avaldati [[1739]] eestikeelne [[piiblitõlge]]. Eestlastest kirjamehed tõlkisid ja kirjutasid hernhuutlikke tekste. Vennastekogudustes pandi üldse suurt rõhku lugemis- ja kirjutamisoskuse levitamisele, tõlgiti usule äratavat kirjandust, kirjutati ise. Asutati ja peeti ülal talurahvakoole. Samas võideldi rahvapärimuse, vanade uskumuste ja tavadega. Hernhuutlased tõid kirikusse koorilaulu, samas sai see saatuslikuks Eesti [[regilaul|vanemale rahvalaulule]], mis hakkas elavast traditsioonist kaduma. Hävitati arvukalt maarahva [[eesti rahvausund|omausuga]] seotud [[ohverdamine|ohvrikohti]], samuti ehteid, muusikariistu ja luksusasju.
 
[[Kõlblus]]taotlustes läksid hernhuutlased kohati äärmustesse, nende usulises praktikas esines [[ekstaas|ekstaatilist]] käitumist, mitmes paigas hakati esitama sotsiaalseid nõudmisi, toimus rahvarahutusi. Üks käremeelsem mõisavastane prohvet oli [[Rõuge]]st pärit [[Tallima Paap]]. Kiriku ja aadli hirm sündmuste üle kontrolli kaotada viis selleni, et [[1743]] keelustas keisrinna [[Jelizaveta I]] vennastekoguduse liikumise.
 
[[1764]] andis [[Katariina II]] vennastekogudustele taas loa tegutseda, kuid täieliku tegevusvabaduse andis neile [[1817]]. aastal [[Aleksander I]]. Järgnes liikumise uus kõrgaeg. Vennastekogudustega seotud või nende poolt inspireeritud oli [[19. sajand]]i esimestel kümnendidel levinud ekstaatiliste prohvetite, nn [[taevaskäijad|taevaskäijate]] liikumine. Vennastekoguduse teine laine Eestis kestis kuni aastani [[1857]], mil lõpetati misjoniprojekt. 1840. aastatel oli vennastekogudustel üle 70 000 liikme, aastaks [[1918]] oli neid järel u 3000. [[1948]] keelustas nõukogude [[Nõukogude okupatsioon Eestis|okupatsioonivõim]] vennastekoguduste tegevuse.
Vaatamata keelustamisele tegutsesid mitmed kogudused edasi ka nõukogude ajal (luterliku koguduse filiaalina). Nii on tänapäevani säilinud:
 
[[Pilt:Hageri vennastekoguduse palvemaja.jpg|pisi|Hageri vennastekoguduse palvemaja]]
* [[Harku tänava palvemaja]] Tallinna Nõmme linnaosas Harku tn. 48
* [[Hageri palvemaja]] Hageri kihelkonnas
* Saku-[[Tõdva palvemaja]] Hageri kihelkonnas
* [[Kulli palvemaja]] (Saulepi külas) Varbla kihelkonnas
* [[Pikavere palvemaja]] Mihkli kihelkonnas
* [[Vaida palvemaja]] Jüri kihelkonnas (käesoleval ajal ei kasutata)
* [[Nabala palvemaja]] (Paekna külas) Jüri kihelkonnas
* [[Jaanimäe palvemaja]] Rõuge kihelkonnas
Mõned vennastekogudused on tagasi saanud oma ajaloolise hoone ja on seal taas tegevust alustanud:
* [[Kuusalu palvemaja]] (Soodla tee 12/Männi 10) Kuusalu kihelkonnas
* [[Pühalepa palvemaja]] Pühalepa kihelkonnas (nõuk. ajal kasutati kirikuna)
* [[Nissi palvemaja]] (Metsa tn. 24) Nissi kihelkonnas
* [[Saku alevi palvemaja]] (praegu tegutseb EELK Hageri kog. filiaalina)
Tänapäeval võib liikumise poolt olla Eestis haaratud u 100 inimest.
 
Vennastekoguduste liikumist on peetud [[Eestimaa]] ja [[Liivimaa]] talurahva sisuliseks ristiusustajaks. Samas murendasid vennastekogudused usku luterliku kiriku tsentraliseeritud ja monopoolsesse usulisse autoriteeti. Hernhuutlus on mõjutanud ka eestlaste [[ärkamisaeg|rahvuslikku ärkamist]] – ühelt poolt läbi nende edendatud [[kirjaoskus]]e, teiselt poolt läbi koguduse sise[[demokraatia]] ja ühistegevuse. Paljud Eesti juhtivad kultuuri- ja ühiskonnategelased ([[Friedrich Reinhold Kreutzwald|Kreutzwald]], [[Carl Robert Jakobson|Jakobson]], [[Jakob Hurt|Hurt]], [[Villem Reiman|Reiman]], [[Jaan Tõnisson|Tõnisson]], [[Johann Voldemar Jannsen|Jannsen]]) olid hernhuutliku taustaga.
 
== Vaata ka ==
[[Eesti usuliikumiste loend]]
 
== Välislingid ==
 
*[http://www.vennaste.ee Eesti Evangeelse Vennastekoguduse veebileht]
*[http://www.unitasfratrum.org/ Unitas Fratrum - Moraavia kiriku veebileht (ingl k)]
*[http://www.ebu.de Vennastekogudused Saksamaal]
*[[Gustav Suits]], [http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=347 Vanemast vennastekoguduse kirjandusest.], Koguteosest [[Raamatu osa Eesti arengus]], [[1935]]
*[[Rudolf Põldmäe]], [http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=198 Eesti vennastekoguduse kirjandusest XVIII sajandi keskel.], [[Eesti Kirjandus]] nr. 6,7 [[1936]]
* [[Rudolf Põldmäe]], [http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=565 Eesti vennastekoguduse võitlusest rahva joomapahega.] – [[Eesti Kirjandus]] nr.6 [[1938]]
 
[[Kategooria:Hernhuutlus]]