Erinevus lehekülje "Eduard Wiiralt" redaktsioonide vahel

Eemaldatud 127 baiti ,  4 aasta eest
Eduard Wiiralti loomingupärand on väga suur, ainuüksi [[Eesti Kunstimuuseum]]i graafikakogusse kuulub ligi 3300 teost. Suur osa sellest jõudis muuseumi tänu kollektsionäär [[Alfred Rõude]]le, kes kogus Wiiralti töödest mitte ainult lõplikult viimistletud [[estamp]]e, vaid ka [[etüüd]]e ja [[visand]]eid.
 
Aastast [[1916]] pärinevad Wiiralti esimesed [[puulõige|puu-]] ja [[linoollõige|linoollõiked]] ning [[1917]]. aastast esimesed [[ofort|ofordi]]- ja estambikatsetusedkatsetused. Kuna Eestis ei olnud tollal veel ofordipresse, käis ta plaadilt äratõmbeid tegemas ühe Nõmme kivitrükkali juures. Kivitrükipressiga ofordi trükkimine oli vaevarikas protsess, mis pani aluse Wiiralti kui graafiliste tehnikutetehnikate "alkeemiku" karjäärile.<ref name=":2" />
 
Oma esimesel näitusel osales noor kunstnik Vabadussõja ajal, 1919. aasta suvel, kui Tallinnas korraldati Eesti kunsti ülevaatenäitus<ref name="PK, 1938" />. Wiiralt kujundas ka näituse kataloogi. Stiliseerivas laadis linoollõikes kaaneillustratsioon kujutas muinaslinnust väljakasvavat avali kätega naisfiguuri päikese ja tähistaeva foonil. Võimalik, et autor oli tõuget saanud kirjandusliku ühingu "Siuru" embleemist<ref>Valve Hinnov, Eesti kunsti ülevaatenäitused aatail 1918-1927, Tartu Kunstimuuseumi kogude teatmik, Tartu,1985</ref>. 1920. aasta detsembris toimunud Pallase IV ülevaatenäitusel oli väljas tema skulptuur "Vanamehe pea", mida kiideti kui väga huvitavat ja karakteristlikku teost.<ref name="ES, 1943" /> Pool aastat hiljem toimunud Pallase näitusel esines ta juba graafikuna ning tema [[ofort|ofordid]], [[linoollõige|linoollõiked]] ja joonistused said kiitva hinnangu.
 
Wiiralti tuntuimate teoste hulka kuuluvad mitmed virtuooslikud ja väljendusrikkad loomagravüürid. Koduloomade kujutamist alustas kunstik juba kodukohas Varangul ja Lammaskülas, joonistades nii oma kodust kassi kui hobuseid. Stipendiaadina Dresdenis õppides avastas ta kohalikus loomaaias enda jaoks eksootilised loomad, nagu lõvid, tiigrid ning jõehobud. Õpilaspõlvest peale armastas ta joonistada inimesi, portreteerida oma lähedasi, koolikaaslasi, tüüpe turgudel ja tänavatel. Wiiralti lemmikžanriks oli kahtlemata "fantastilised portreed" – sageli grotesksed üldistused mõnest inimtüübist või inimlikust joonest.
 
Järgneval perioodil oli ta viljakas eelkõige raamatugraafikas. Aastatel 1923–1925 illustreeris Wiiralt [[Juhan Jaik|Juhan Jaigi]] "Võrumaa jutud", 1925 [[Jakob Kõrv]]i "Muinasjutud", [[1924]]–1925 [[Eduard Tennmann]]i [[usuõpetus]]e [[lugemik]]ud, [[1926]] koguteose "Eesti. Maa. Rahvas. Kultuur" ja [[1928]] [[Aleksandr Puškin]]i "[[Gabrieliidid]]", [[Marie Under]]i "Rõõm ühest ilusast päevast". Võimeka graafikuna töötas ta puulõikes, ([[kõrgtrükk|kõrg]]- ja [[sügavtrükk|sügavtrükis]]), ofordis, [[akvatinta]]s (ka kõrgtrükis), [[litograafia|lito]]s ja [[monotüüpia]]s.
 
1925. aasta sügisel, olles saanud [[Kultuurkapitali Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsus]]e üheaastase stipendiumi, sõitis Wiiralt enesetäiendamiseks Pariisi. Wiiralti esimese Pariisi-perioodi ja kogu noorusaegse loomingu tippteosed on "Põrgu" ([[1930]]–[[1932]], ofort, [[vasegravüür]]), "Kabaree" ([[1931]], ofort, vasegravüür), "Jutlustaja" ([[1932]], [[litograafia|lito]]) ja realistlikumad "Neegripead" ([[1933]], [[kuivnõel]]), "Claude" ([[1936]], puugravüür) ning "Lamav tiiger" ([[1937]], [[pehmelakk]]).
 
1931. aastast 1933. aasta kevadeni suhtles Wiiralt tihedalt [[Strasbourg|Strasbourgi]] tuntud kunstniku ja kunstikollektsionääri, muusiku ja luuletaja Nelly Stulziga, kellest tehtud portreed ja mõned aktijoonistused annavad alust arvata, et Wiiraltil oli temaga ka lähedased suhted. Nelly Stulz (1892–1969) korraldas Wiiralti teoste müüki Strasbourgis ning 1932. aasta mais ka tema isiknäituse sealses galeriis “La Librairie de la Mésange”<ref name=":0" />. 1931. aasta suve veetis Wiiralt Strasbourgis, kus teda külastas kunstnik Jaan Grünberg. Koos käidi [[Vogeesid|Vogeesides]] ja [[Colmar|Colmaris]], kus neile jättis sügava mulje [[Matthias Grünewald|Matthias Grünewaldi]] Isenheimi altar Unterlindeni muuseumis<ref name=":0" />. Sel, 1931. aasta suvel Strasbourgis lõi Wiiralt ühe oma tuntumatest töödest – “Kabaree”, kuivnõelagravüüri “Lamav akt” (modelliks Nelly Stulz), monotüüpiad “Lamav akt” ja “Istuv naine” . Võimalik, et Strasbourgi katedraalist sai ta inspiratsiooni gravüüri “Maalija” loomiseks. Nelly Stulzi venna, doktor Edgar Stulzi tellimusel tegi ta pildi Pühapüha Vincent de Paulist, mis andis tõuke terve pühakuid kujutava joonistussarja sünniks (1931–1932), sel on omakorda seos litoga “Jutlustaja” (1932)<ref name=":0" />.
 
Kuigi kunstnik enne IITeist maailmasõda kordagi kodumaad ei külastanud, osales ta eesti kunsti ülevaatenäitustel [[Riia]]s, [[Helsingi]]s, [[Berliin]]is, [[Moskva]]s, [[Kaunas]]es ja [[1933]]. aastal [[Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsus]]e poolt korraldatud graafikanäitusel [[Praha]]s.<ref name="PK, 1938" /> Isikunäitused toimusid Pariisis (1927, 1928, 1931), [[Philadelphia]]s (1928), [[Strasbourg]]is (1931) ja [[Amsterdam]]is (1935). <ref name="PK, 1938" /> Kodumaise publiku jaoks korraldas kollektsionäär [[Alfred Rõude]] 1936. aastal näitusnäituse Tallinnas ja Tartus, kus oli välja pandud ligi 350 Wiiralti aastatel 1915–1936 valminud tööd, mis andis esmakordselt kaasmaalastele ülevaate Wiiralti mitmepalgelisest loomingust ning selletema kunstilisest arengust. <ref name="PK, 1938" /> 1937. aasta lõpul Viinis Künstlerhausis toimunud 57. kunstiKunsti aastanäitusestAastanäitusest võttis Wiiralt osa ainsa välismaalasena.<ref name="PL, 1938" /> Wiiralt autasustati kuldmedaliga ning väljapandud 21 tööst müüdi 13.<ref name="PK, 1938" /> Prantsusmaal viibides töötas Wiiralt ka mitmete prantsuse ajakirjade heaks ning illustreeris kaks raamatut. <ref name="PK, 1938" />
 
<nowiki> </nowiki>Reisil Marokosse 1938. aastal lõi Wiiralt töid, mis tabasid sügavamalt subjekti olemust, nt "Noor araabia poiss" (1940) ja "Berberinaine kaameliga" (1940).<ref name="uudis-maroko"/>
 
[[1939]]. aasta sügisel, [[IITeine maailmasõda|IITeise maailmasõja]] puhkedes, sõitis Eduard Wiiralt tagasi Eestisse, kus lõi sellised tööd nagu "Eesti neiu" ([[1942]], pehmelakk, värviline akvatinta), "Viljandi maastik" ja "Virve" (mõlemad [[1943]], kuivnõel), "Monika" (1942, [[metsotinto]]) ja "Kaameli pea" (1939, puulõige),. neist viimane kinnistus kavatsematult masside mällu tänu kujutatu välisele sarnasusele hilisema Eesti presidendi [[Lennart Meri]]ga.
 
1939. aastal Pariisist Eestisse naastes jättis ta osa oma trükiplaatidest trükimeister Taneuri kätte, kelle lese käest ta need pärast sõda taas kätte sai ning kohe uusi tõmmiseid tegema asus. 1947. hakkas ta osasid oma plaate vastupidavuse suurendamiseks [[galvaniseerimine|galvaniseerima]], kuna väliseestlaste seas oli nõudlus tema tööde järgi väga suur. Aastail 1946–1953 sündis Wiiraltil keskmiselt neli gravüüri aastas, ümbertöötlusi ja monotüüpiaid arvestamata. Juba 1930ndatest1930. aastatest alates oli kunstnik võtnud endale töötamiseks üha rohkem aega, mis oli osaliselt tingitud terviseprobleemidest, osalt väsimusest ja tüdimusest. Nende aastate tõelised pärlid on "Catherine Boullaire'i portree" (1948, kuivnõel), "Rahutus" (1950–1952, pehmelakk), "Sebra" (1953, pehmelakk). Prantsuse riik ostis 1949. aasta Sügissalongist rahvusraamatukogu jaoks 1939. aasta puugravüüri "Kaameli pea"<ref name=":1" />.
 
==Mälestuse jäädvustamine==
Anonüümne kasutaja