Film esilinastus [[Eesti NSV|Eestis]] 19. juulil 1965 ja [[NSVL|NSV Liidus]]is 11. jaanuaril 1966 nimetusegapealkirjaga “Nad olid kaheksateistkümneaastased”. Film langes kohe pärast selle valmimist ägeda kriitikatule alla. Isegi üleliidulises ajakirjanduses paigutati see halbade filmide kategooriasse. Muuhulgas kritiseeriti pealiskaudset suhtumist filmitavasse ja illustratiivsust ning seda, et tekstid, dialoogid ja kõned mõjuvad mitte lihtsalt räigelt, vaid ka lamedalt, ilma alltekstita. Kuigi näitlejad andsid endast parima, on tegelaskujude karakterid edasi antud liiga mustvalgetena. Neid, kes iga hinna eest püüdsid Eesti iseseisvust päästa, näidatakse üdini negatiivsetena ja Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi loojaid-tekitajaid ülipositiivsetena. Nii ühe kui teise leeri karakterite puhul ei toimu kogu filmi jooksul vähimatki arengut. Vaatamata kõigele tõusid siiski esile karismaatilised noored näitlejad [[Evald Hermaküla]] ja [[Peeter Kard]], samuti oma näitlejateed alles alustavad [[Mare Hellaste]] ja [[Tiina Ideon]]. Üksmeelse tunnustuse pälvis [[Hugo Laur]] vana muusikaõpetaja Teenusena.<ref name="Orav"/>
