Kolmekümneaastane sõda: erinevus redaktsioonide vahel

Lühikese ajaga koondati böömlaste vastu 14 000 -meheline sõjavägi, mille ülemjuhatajaks sai Buquoy. Buquoyle allusid omakorda Khuen ja Dampierre, neist viimane tungis kohe Böömimaale ja jõudis [[Neuhaus]]ini.

Otsustav [[Valgemäe lahing]] toimus 8. novembril 1620 Praha juures. Böömi 30 000 -meheline sõjavägi oli kirju koosseisuga. Pfalzi ja Böömi sõjavägi ületas oma suuruselt liigalaste oma. Liiga vägede juhataja oli andekas kindral [[Jan Tsercales Tilly]], kes oli rahvuselt madalmaalane. Friedrich V, saanud teada, et lahing on alanud, sõitis oma vägede juurde, kuid jõudis kohale liiga hilja, sest lahing oli tema saabumise ajaks juba kaotatud. Kuigi Praha ja teiste Böömi linnade kaitsmiseks olid Friedrichil head väljavaated, pages ta Böömimaalt ja raskendas sellega oma olukorda veelgi.

Kui keisrivägede uus ülemjuhataja, geniaalne administraator [[Albrecht von Wallenstein]], oli kuus kuud tagajärjetult [[Stralsund]]i linna piiranud, algasid rahuläbirääkimised Taaniga ja aasta hiljem sõlmiti viimasele soodus rahuleping [[LüübekLübeck|Lübeckis]]is (1629). Taani pool oli enne seda rängalt [[Wolgast]]i juures lüüa saanud.

Gustav Adolfi seisukord oli alguses üsna hädaohtlik, sest keisri vägi asus alles [[Pommeri]]s ja [[Mecklenburg]]is ning protestantlikud vürstid kartsid Gustaviga ühineda, kuna keisri sõjavägede jõud näis neile väga tugevana. Kindlustanud oma seisukorda [[Rügen]]i ja [[Oder]]i üle, liikus Gustav Adolf [[Stettin]]i suunas, tungis Mecklenburgi ja surus keisri väed välja Pommerist. Kuna rootsiRootsi väed olid haruldaselt distsiplineeritud ega riisunud okupeeritud aladel, siis rootslased leidsid omale igal pool poolehoidu. Keisri vägesid ei juhatanud enam tark ja osav Wallenstein, vaid temast vanem ja nõrgem Tilly, kes pealegi oli sunnitud ootama läbirääkimisi Prantsusmaa ja liiga juhi, [[kuurvürst]] Maximiliani, vahel. Jaanuaris 1631 sõlmiti Bürvaldis liiduleping prantslaste ja rootslaste vahel, mis kindlustas rootslastele prantslaste toetuse 400 000 taalri suuruses summas aastas ilma vastu[[kontsessioon]]ita.

Pärast seda Tilly raiskas oma aega mõttetult: esmalt ta tungis [[Hessen-Kasseli maakrahvkond|Hessen-Kasseli maakrahvi]] [[Wilhelm V (Hessen-Kasseli maakrahv)|Wilhelm V]] kallale ja kui see sõjakäik ei andnud tulemust, pöördus ta tagasi põhja rootslaste vastu. Nüüd Gustav Adolf oli jõudnud kindlustada oma seljatagust ja ta siirdus Tangermundi juures üle [[Elbe]] jõe. Mõlemad väed kohtusid augustis, olgugi et Gustav Adolf hoidus pealahingust. Keisri ebatarga ettekirjutise põhjal Tilly ka taandus ja ründas [[Saksi kuurvürst]]i Johann-Georgi, kes oli küll jõudnud relvastuda, kuid ei julgenud avalikult rootslaste poole üle minna. Tilly nõudis kuurvürstilt, et ta paneks relvad maha või ühineks liiga ja keisri vägedega, vallutades seejuures [[Halle]], Eislebeni, Merseburgi. Selle tulemuseks oli kaitse- ja pealetungilepingu sõlmimine rootslaste ja sakside vahel. Rootsi-Saksi vägede arv ulatus nüüd 47 000 meheni. Nüüd Gustav Adolf võis julgesti Tilly vastu välja astuda. Otsustav lahing peeti 17. septembril 1631 [[Breitenfeld]]is, [[Leipzig]]ist põhja pool, mille Tilly oli vallutanud. Tilly otsustas vaenlase tõrjuda tagasi marulise kahuritulega, mis tal õnnestus vaid Saksi vägede suhtes, kuid rootsiRootsi kindralid [[Johan Banér]] ja [[Gustaf Horn]] näitasid üles äärmist kangelaslikkust. Keisri väed löödi lõpuks puruks, kusjuures Tilly kaotas surnutena 12 000 ja vangilangenutena 7000 meest. Gustav Adolf oli selles lahingus kasutusele võtnud uue sõjapidamismooduse – [[liinitaktika]]. Välja nägi see selline, et kui vaenlane kasutas vanamoodsaid, 150 mehe laiusi ja 10 viirgu sügavaid kolonne, siis Rootsi kuninga väed olid paigutatud kahte pikka, kuid vaid 5–6 viiru sügavusse "liini". Kuna tema [[musket]]imehed suutsid laadida ja tulistada mitu korda kiiremini kui vaenlase omad, pidas selline liin oma tulejõuga kinni märksa massiivsema kolonni rünnaku, jättes samal ajal osa jõude reservi.

Gustav Adolfi surmaga muutus olukord kolmekümneaastases sõjas põhjalikult. Kuid siiski peeti sõda edasi rootslaste eestvedamisel. Uueks protestantide juhiks sai rootslane [[Axel Oxenstierna]]. Ta oli enam kui keegi teine pühendatud Gustav Adolfi asjadesse. Ta kutsus evangeeliumiusulised vürstid 1633. aastal Heilbronni ja viis läbi, et talle anti õigus olla [[evangeelium]]iusuliste liidu vägede juhatajaks. Samal ajal uuendati prantslastega leping abiraha saamises ja võitluseks Habsburgidega. Wallenstein eemaldus pärast [[Lützeni lahing]]ut Böömimaale, kus moodustas tšehhidest tubli sõjaväe. Frankeni hertsog Bernhard ja rootsiRootsi kindral tungisid nüüd Baierisse Maximiliani kallale. Maximilian palus keisrit saata talle abi. Keiser kirjutas Wallensteinile ette minna appi. Saatnud Maximilianile abiväe, Wallenstein tungis 1633. aastal oma tugeva sõjaväega Sileesiasse. Tal oli kaks korda suurem sõjavägi kui vastasel, kuid ta ei astunud ometi lahingusse, vaid lubas Arnimile, kes juhatas Rootsi, [[Brandenburg-Preisimaa|Brandenburg]]i ja [[Saksimaa hertsogiriik|Saksi]] vägesid, soodsa vaherahu. Wallensteini vahekord muutus seejärel liigaga ja keisriga vaenulikuks, keiser süüdistas teda äraandmises.

Varsti hakkas sõda uue jõuga: uueks katoliiklaste vägede ülemjuhatajaks määrati keisri poeg, [[Ungari kuningriik|Ungari]] [[Ungari kuningas|kuningas]] [[Ferdinand III|Ferdinand]], kelle abiks oli kindral Gallas (Wallenstein mõrvati keisri käsilaste poolt). Esimeseks sõjaliseks menuks kujunes Regensburgi tagasivõtt. Septembris 1634 lõid keisri väed [[Frankeni hertsog]]it Bernhardit ja rootsiRootsi kindral [[Gustav Horn]]i [[Härdlingen]]i juures. Liiduväe kaotused olid 6000 meest surnutena ja 3000 langes vangi, nende seas ka Horn.