Hermann Weyl: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
23. rida:
Üks olulisemaid Weyli tõid [[algebra]] vallas puudutab [[rühmateooria]]t ja [[kompleksmuutuja funktsioonide teooria]]t, kus tema raamat „Riemanni tasandi idee“ (1913) sai klassikaks – esimest korda määratleti [[Riemanni tasand]] rangelt nii, et seda võis laieneda suvalisele [[muutkond|muutkonnale]] <ref> H. Weyl. 1913. ''Die Idee der Riemannschen Fläche'', Teubner 1997 (zuerst 1913, in Neuauflage mit Beiträgen von Patterson, Hulek, Hildebrandt, Remmert, Schneider; Hrsg: R. Remmert </ref>.
Weyli tööd rakendusliku [[lineaaralgebra]] alal andsid oma panuse matemaatika aluste ja [[matemaatiline loogika| matemaatilise loogika]] valdkonda ning olid olulised hilisema [[matemaatiline programmeerimine|matemaatilise programmeerimise]] loomisel. Oma filosoofias kuulub Weyl [[intuitsionism]]i pooldajate hulka, oma seisukohtadelt lähedane [[Henri Poincaré]]le ja [[Lёytzen Egbert Jan Brouwer]]ile.
Olulised on tema tööd ka [[matemaatiline füüsika|matemaatilise füüsika]] valdkonnas, kus ta varsti pärast [[üldrelatiivsusteooria]] loomist [[Albert Einstein]]i poolt hakkas tegelema [[ühtse välja teooria]]ga. Kuigi ta gravitatsiooni ja elektromagnetismi ühendada ei suutnud on tema seisukohad kalibreeritud invariantsusest saanud suure tähelepanu osaliseks. Weyl on tuntud ka [[rühmateooria]] kasutamise pärast [[kvantmehaanika]]s, mis ilmestab [[sümmeetria|sümmeetriaideed]] füüsikas.
| |||