Erinevus lehekülje "Udria" redaktsioonide vahel

Eemaldatud 20 baiti ,  4 aasta eest
P (näpukad)
Rahvapärimus räägib röövlikoopast ehk Jänesekoopast Udria oja ürgorus, mis oli [[Viikingid|viiking]]ite peatuspaik, räägitakse ka [[ruunid|ruunikivist]] koopa lähedal jõekaldas. Udria jõge kutsutakse ka hiiejõeks, kuna jõe kaldal oli püha [[hiis]] (ilmselt Kotšnevi pargi kohal).
 
== Ajalugu ==
Udria küla maa-ala on väga vana inimeste elupaik, sedaseal kinnitavad küla maadel asuvadasub neli kivikalmet esimesest aastatuhandest, millest ühte nendest nimetatakse [[Papikivik]]uks. ja tänaseksTänaseks kadunud asum [[MummussaareMummassaare]] asunduse (nüüd [[Pimestiku]] küla osa) põldudelt on leitud unikaalne nn Vaivara pronkskirves.
 
Udria küla mainitakse kirjalikes allikates esmakordselt [[1241]]. aastal [[Taani hindamisraamat]]us nime all ''Ydrigas'', kus on küla suurusena märgitud 3 adramaad. Udria küla on tuntud ka järgmiste nimekujudega: ''Utria'', ''Uttria'', ''Udrias''.
 
17. sajandist on Udria ojal teada vesiveski, mis lammutati 1900. aastal [[Kotšnevi lossiloss]]i pargi laiendamise käigus. Veski kohal on jõel juga ning siia tehti pargi laiendamise käigus jalutussild. Lossi peahoone hävis [[Esimene maailmasõda|Esimese maailmasõja]] käigus. Loss ja maad vahetasid omaniku Monte Carlo [[kasiino]]s.
 
Udria küla maad kuulusid [[Laagna mõis]]ale. Küla põlispered olid vabad talupojad ja seepärast olid Udria külas renditalud juba 19. sajandi algul, võib-olla veelgi varem. Mõisale tasuti [[rent]]i [[raha]]s, viljas või heinas, tegu (teopäevi) tehti ainult juhul, kui mõisale jäädi võlgu. Enne mõisamaade rendi- ja müügitaludeks jagamist vastavalt [[1856]]. aasta talurahvaseaduse vastuvõtmise ajal oli Udria külas talusid rohkem, kuid enamik olid väiksed 1–1,5 päeva talud. Pärast ümberkruntimist muudeti talud 2–3 päeva taludeks. Päevatalu tähendas künni pinda, mida üks hobuserakend päevas künda jõudis, sinna juurde kuulusid heina- ja karjamaad. Talude arv vähenes umbes kahekümne võrra. Maata jäänud pered rändasid Narva jõe taha Laagna mõisnikule kuulunud mõisa rentnikeks, kuhu neile mõisa kulul majad ehitati. [[Meriküla mõis]] eraldus Laagna mõisast 1861. aastal, siis müüdi ka Udria küla maad [[Meriküla mõis]]ale.
Udria küla muutus 19. sajandi teisel poolel suvitusrajooniks sarnaselt [[Narva-Jõesuu]] ja [[Meriküla]]ga. Mere-äärsed talud ehitasid suvilaid ja rentisid neid suvitajatele. Udria talumeestel olid head hobused ja vedruvankrid ([[kaless]]id), millega veeti suvitajaid [[Auvere raudteejaam]]ast puhkekohtadesse ja tagasi ning teeniti sellega lisaraha.
 
Udria külas hakkasid suitsutared ja rehielamud kaduma 19. sajandi keskel. Sajandi lõppuks olid kõigil elamutel korstnad. Seda võimaldas suvitajate teenindamisega kaasnev lisaraha juurdevool. Talude päriseksostmisel olid maa hinnad siinkandis mittumitu korda kallimad kui sisemaal, kuid talude väljaostmisega raskusi ei tekkinud.
 
[[Pilt:Utria dessandi 1 maabumiskoht.JPG|thumb|Utria dessandi esimese osa maabumiskoht, kuhu 1933. aastal paigaldati mälestustahvel]]