Friedrich Akel: erinevus redaktsioonide vahel

| märkused =

}}

 

==Elulugu==

Akel oli 1897–1898 [[Tartu Ülikool]]i [[polikliinik]]us [[assistent]]. [[1898]]–[[1899]] ja [[1901]]–[[1902]] täiendas ta end [[Riia]]s Reimersi silmakliiniku [[arst]]ina. Ta oli sõjaväearst [[Ostralenko]]s ja Ujazdovi haiglas [[Varssavi]]s, täiendas end 1901 [[Berliin]]is, [[Praha]]s ja [[Leipzig]]is, töötas 1902–1922 [[Tallinn]]as silmaarstina. 1902–1904 ja [[1905]]–[[1912]] oli ta erasilmaarst. Akel osales [[1904]]–1905 mobiliseerituna sõjaväehospidali [[Vene-Jaapani sõda|Vene-Jaapani sõjas]].

 

 

 

1907 rajas Akel koos kolleegidega Eesti Arstide Haigemaja.

Ta oli [[1919]]{{lisa viide}}–1922 [[Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik|Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku]] [[konsistoorium]]i ilmalik abipresident. Ta oli [[Tallinna Toompea Kaarli kogudus]]e konvendi [[vöörmünder]] ([[7. juuni]] [[1908]] – [[16. juuni]] [[1918]]) ning esimene nõukogu ning eestseisuse esimees (nõukogu esimees [[21. august]]ist [[1919]]).

 

Poliitilist tegevust alustas Akel [[Jaan Tõnisson]]i juhitud Eesti Rahvameelses Eduerakonnas, mis revolutsiooni ajal nimetati [[Eesti Demokraatlik Erakond|Eesti Demokraatlikuks Erakonnaks]] ja pärast ühinemist [[Eesti Radikaaldemokraatlik Erakond|Eesti Radikaaldemokraatliku Erakonnaga]] muutus [[Eesti Rahvaerakond|Eesti Rahvaerakonnaks]]. [[1921]]. aastast kuulus ta [[Kristlik Rahvaerakond|Kristlikku Rahvaerakonda]].

 

 

==Vahistamine ja hukkamine==

 

Akelile esitatud süüdistuses oli öeldud: "F. Akeli kui valitsusjuhi poolt võeti vastu rida erakorralisi seadusi, mis olid suunatud kommunistide ja revolutsiooniliselt meelestatud tööliste vastu – relvastatud detsembriülestõusu mahasurumiseks. Vastuvõetud seadused andsid Eesti sõjaväele õiguse julmalt arveid õiendada revolutsioonilisest liikumisest osavõtnutega."

==Isiklikku==

 

 

Akel päris [[Kaubi karjamõis]]a ning selle müügist saadud raha eest soetas endale kodu aadressil [[Roosikrantsi 10]], kus asus ka tema silmakliinik. [[5. september|5. septembril]] [[2001]] avati majal mälestustahvel.

Tütar Asta Treude (suri [[2000]]) koos laste Jaani ja Asta-Mariaga küüditati samuti [[14. juuni]]l 1941 [[Kirovi oblast]]isse. Asta abikaasa [[Damasius Treude]] vangistati ja hukkus [[1942]] [[Sevurallag]]i vangilaagris [[Sverdlovski oblast]]is. Asta vabastati asumiselt ilma rehabiliteerimiseta 7. märtsil 1958.

 

 

Ka vanimal tütrel Vilmal õnnestus pääseda Rootsi. Temal õnnestus päästa isa väärtuslik piiblikogu ja mõned perekonnadokumendid.

 

 

==Kirjandus==

 

{{algus}}