Mõistus: erinevus redaktsioonide vahel

SellesSiinses artiklis jälgitaksekäsitletakse selle mõiste ja sõna eelkäijaid ning mõiste ajalugu.

"Mõistus" ja "aru" on eesti keeles põhimõtteliselt sünonüümid, kuigi neid ei kasutata täpselt samades kontekstides ning nad on etümoloogiliselt seostudseotud erineva tähendusega sõnadega. Mõistuse ja aru eristus eesti filosoofiaterminoloogias on pärit põhiliselt [[Immanuel Kant|Kant]]i ja [[Georg Friedrich Wilhelm Hegel|Hegel]]i filosoofia vahendamisest, mille puhul tõlgitakse saksa sõna ''Verstand'' eesti keelde sõnasõnaga "aru" vahendusel ja ''Vernunft'' sõnasõnaga "mõistus" vahendusel.

Need terminid on tinglikud ega pruugi olla kasutatavad sõnade ''Verstand'' ja ''Vernunft'' tõlkevastetena kõigis filosoofilistes kontekstides. Nad ei arvesta täiel määral ka sõnade "aru" ja "mõistus" seost teiste eesti keele sõnadega. Aru on eesti keeles seotud arutlemisega ja mõistus on seotud mõistmisega. Selle valguses ei pruugi "aru" ka mitte Kanti termini ''Verstand'' vastena olla õigustatud, sest ''Verstand'' on seotud [[meeled|meeleandmete]] automaatse korrastamisega [[Tunnetus (filosoofia)|tunnetusvõime]] jaoks, st inimesele mõistetavaks tegemisega. Kanti ''Verstand'' ei arutle, vaid rakendub iseenesest. Sestap on see pigem lähedane eesti keele "mõistusele". Väärib rõhutamist, et ka vastavat verbi ''verstehen'' tõlgitakse sageli sõnaga "mõistma".

''Vernunft'' tähendab saksa keeles aga kõige üldisemat mõtlemise võimet, mis haarab endasse kõikvõimalikud alamvormid. Kantil on võime, mille abil tunnetusvõimeid arutlevalt liigendatakse -- ning on ainult perifeerselt seotud [[mõistmine|mõistmise]] kui sellisega [[hermeneutika|hermeneutilises]] mõttes. Kanti jaoks oli inimese kui mõistusolendi puhul oluline tema suutlikkus [[otsustus]]te vahendusel arutleda ning neid teadmistena formuleerida. Eesti '"mõistus'" ja '"mõistmine'" on aga seotud teadvusel[[teadvus]]el olemise, [[tähelepanu|märkamise]] ja [[mälu|mäletamisega]], mis Kanti intensioonidele[[intensioon]]idele tegelikult ei sobi.

Platon eristab oma "[[Riik (Platoni dialoog)|Riigi]]" seitsmendas raamatus ''dianoia'' ''nous''-<nowiki>'</nowiki>ist kui mõtlemise, mis liigub eeldustelt järeldustele ja tagasi, viimane aga püüab jõuda eeldamatu aluseni, mis pole millestki tuletatav või järeldatav. Samas pole Platoni eristus terminoloogiline, kuna ta kasutab neid sõnu juba seitsmenda raamatu lõpus natuke teisiti. Teadmist käsitlevas dialoogis "[[Theaitetos (Platoni dialoog)|Theaitetos]]" ei kasuta ta olulistes määratlustes ''nous''-<nowiki>'</nowiki>i üldse.

''[[Logos]]'' on seevastu seotud pigem arutlemisega, kuigi ka seda sõna kasutatakse ''mõistuse'' tähenduses.

Sõna ''mõistus'' vaste [[ladina keel|ladinakeelses]] filosoofias on ''[[ratio]]'', mis vastab [[vanakreeka keel|vanakreeka]] sõnale ''[[logos]]''. [[Keskaja filosoofia|Keskaegses filosoofias]] kasutatakse sõna ''ratio'' enamasti tähenduses, mis on lähemal ''[[aru]]le''.

*[[Isaac de Stella]] järgi on mõistus (''ratio'') "see hinge jõud, mis tajub tajub kehaliste asjade kehatuid vorme. Nimelt abstraheerib ta kehast seda, mis rajaneb kehas, mitte tegevusega, vaid vaatlusega." See vastab [[aru]]le.