Serbia despootkond: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
79. rida:
Juba [[Konstantinoopol]]is oli Stefanil vaidlus oma õepoja [[Đurađ Branković]]iga, Vuk Brankovići pojaga, kes kuulus tema saatjaskonda ja arreteeriti Bütsantsi võimude poolt. Đurađ sai hiljem Stefani järglaseks. Stefani vend [[Vuk Lazarević]] oli samuti saatjaskonnas ja kui nad läbi Kosovo tagasi koju läksid, ründas neid Tripoljes, [[Gračanica klooster|Gračanica kloostri]] juures Brankovići armee. Vuk juhtis Lazarevići armeed, mis oli võidukas, kuid jõudes [[Novo Brdo]]sse, läksid vennad riidu ja Vuk läks Osmanite, uue sultani (tegelikult kaasvalitseja koos oma kolme vennaga) [[Süleyman Çelebi]] poolele.
 
Arvestades rahutusi Osmanite riigis ([[Osmanite interregnum]]), nõustus Stefan 1404. aasta algul hakkama vasalliks Ungari kuningale Sigismundile[[Sigismund (Saksa-Rooma keiser)|Sigismund]]ile, kes kinkis talle [[Belgrad]]i, [[Mačva]] piirkonna ja [[Golubac]]i linnuse, mis olid seni olnud [[Ungari kuningriik#Sigismundi ajastu|Ungari kuningriigi]] valduses, nii sai Belgrad teist korda Serbia pealinnaks pärast kuningas [[Dragutin Nemanjić|Dragutinit]].
 
Mõned järgmised aastad märgivad sündmusi Stefani eraelust. Tal õnnestus vabastada oma õde ja Bayezidi[[Türgi sultan]]i [[Bayezid I]]-e lesk Olivera. Aastal 1404 tegi ta rahu oma venna Vukiga, aastal 1405 abiellus ta [[Lesbos]]e saare valitseja [[Francesco II Gattilusio]] tütre Caterina Gattilusioga. Samal aastal suri tema ema Milica.
 
Aastal 1408 vaidlesid vennad taas ja Vuk koos sultan Süleymani ja Brankovići perekonnaga ründasid Stefanit 1409. aasta algul. Olles Belgradis ümbrer piiratud, nõustus Stefan andma Serbia lõunaosa oma vennale ja nõustuma taas Osmanite vasall olema. Süleymani vend [[Musa Çelebi|Musa]] mässas tema vastu ja Stefan asus aastal 1410 [[Kosmidion]]i lahingus Konstantinoopoli lähedal Musa poolele. Musa armee sai lüüa ning Suleiman saatis Vuki ja Đurađ Brankovići venna Lazari Serbiasse enne, kui Stefan tagasi jõuab, kuid mõlemad vangistati Musa toetajate poolt ja hukati juulis 1410. Läbi Konstantinoopoli, kus [[Bütsantsi keiser]] [[Manuel II]] kinnitas tema despoodiõigusi, tuli Stefan Belgradi tagasi ja annekteeris Vuki maad.
 
Aastal 1410 hõivas Ungari kuningas [[Sigismund (Saksa-Rooma keiser)|Sigismund]] mitmeid territooriume Kirde-Bosnias. Tasuks Stefan Lazarevići abi ja ustavuse eest andis ta [[Srebrenica]] koos ümbruskonnaga aastal 1411 või 1412 Serbia despootkonnale.
 
[[Pilt:1422 Zeta in the Serbian Despotate after death Balsa III.svg|left|thumb|200px| Serbia despootkond Stefan Lazarevići ajal (1422) ja valduste piir Veneziaga Aadria mere rannikul.]]
 
Kui Musa end ise Osmanite riigi Euroopa-osa sultaniks kuulutas, ründas ta 1412. aasta alguses Serbiat, kuid sai Stefani käest Novo Brdo juures Kosovos lüüa. Stefan kutsus siis riigi [[Anatoolia]]-osa valitsejat, sultan [[Mehmed I|Mehmed Çelebi]]t koos Musat ründama. Tagades Ungari abi, ründasid nad Musat 5. juulil 1413 [[Çamorlu]]s, [[Vitoša]] mäe juures (tänapäeva [[Bulgaaria]]s) ja võitsid ta, Musa tapeti lahingus. Tasuks sai Stefan [[Koprijan]]i linna [[Niš]]i lähedal ja Serbia-Bulgaaria [[Znepolje]] ala. Järgmiseks kaheteistkümneks aastaks jäi Stefan sultan Mehmediga headesse suhetesse, mis tegi võimalikuks keskaegse Serbia taassünni.
 
[[Pilt:Serbian Despotate 1423.png|right|thumb|250px|Serbia despootkond, 1421-1427]]