Montenegro: erinevus redaktsioonide vahel

Montenegro pidi [[andam]]it maksma algul [[Bütsants]]i impeeriumile ja hiljem [[Serbia]] kuningriik (keskaegne)|Serbia kuningriigile]]. [[1360]]. aastaks sai temast [[Zeta]] nime all iseseisev [[vürstiriik]]. [[Osmanite impeerium]]il, mille võimu all alates [[15. sajand]]ist olid Montenegrost lõuna ja ida poole jäävad alad, ei õnnestunud Montenegrot kunagi vallutada. [[1516]] hakkasid Montenegros valitsema [[Cetinje]] valitsejad (''vladika''d ehk [[piiskopvürst]]id). Alates [[1697]] oli see positsioon [[Riđani]] [[klann]]i kuuluva [[Petrović-Njegoš]]ite suguvõsa käes.

=== [[Nikola I Petrović]]iPetrovići valitsusaeg ===

[[1862]] korraldas [[TürgiOsmanite riik|Osmanite]] armee rea sissetungikatseid, et Montenegro täielikult sõjaliselt hävitada. Montenegrolased kaotasid 3500 meest, TürgiOsmanite regulaarväed üle 8000 mehe. Lõpuks pidi Montenegro [[vürst]] [[Nikola I Petrović]] siiski vastu võtma rahuettepaneku, mida pakkus [[paša]] [[Omar Latas]]. Kuid neid tingimusi montenegrolased ei täitnudki ja [[1863]] valmistusid nad uueks sõjaks.

Sissetungid ja sõjad jätkusid ja kulmineerusid [[Vene-Türgi sõda|Vene-Türgi sõjas]] [[1876]]–[[1878]], kui Montenegro armee, mida juhtis prints Nikola, võitis [[Venemaa keisririik|Venemaa keisririigi]] liitlasena mitu [[lahing]]ut: [[Vucji Do]], [[Fundina]], [[Trijebać]]i, [[Krstać]]i ja [[Bjelopavlić]]i lahingu. Eriti tähtsad olid võidud Vucji Dos ja Bjelopavlići (Zeta jõe) orus. Podgorica, Nikšići, [[Bar (Montenegro)|Bar]]i ja [[Ulcinj]]i linn läksid sellega Montenegro kontrolli alla. Montenegro pindala kahekordistus. [[Austria keisririik]] tunnustas Montenegro piire [[1842]], [[1859]] tegi seda Türgi ja [[1878]] [[Berliini Kongress]]il kõik teised riigid: nad tunnustasid Montenegrot kui iseseisvat riiki.

Nikola I valitsusajal (1860–1918) haaras Montenegrot ja tema pealinna Cetinjet majanduslik areng. Tähelepanuväärne on, et see toimus ajal, kui valitses ebakindlus ja TürgiOsmanite riik võis sooritada uusi rünnakuid.

Enne [[1868]] oli Montenegros ainult mõni algkool, kuid ajavahemikul 1868–1875 avati 72 kooli, milles said haridust keskeltläbi 3000 õpilast. [[Algharidus]], mida pakuti tasuta, sai kohustuslikuks. Aastal [[1869]] avati Cetinjes [[õpetajate seminar]] ja tütarlaste instituut, mis spetsialiseerus algkoolide[[algkool]]ide õpetajate koolitamisele. [[1875]] avati põllumajanduskool vastrajatud linnas [[Danilovgrad]]is, kuid kool suleti paar aastat hiljem sõja tõttu. Sarnane kool avati ka Podgoricas [[1893]]. [[1899]] oli Montenegros 75 üld- ja 26 erakooli.

Kuningas saatis noormehi õppima Itaalia ja Venemaa sõjaakadeemiatesse[[sõjaväeakadeemia]]tesse. Need mehed moodustasid Montenegro armee tuumiku, juurutasid moodsat sõjalist organisatsiooni, strateegiat[[strateegia]]t ja taktikat[[taktika]]t. Montenegro armee peamine rahastaja oli [[Venemaa keisririik]].

Kuiningas asutas ülemkohtu, lahutades niiviisi kohtuvõimu[[kohtuvõim]]u ja täidesaatva võimu. Juristi [[Baltazar Bogisič]]i Tavaseadus asendas [[Danilo II]] Üldise Maaseaduse. [[1888]] sai Montenegro esimese [[omand]]iseaduse, mis määratles omandiõigused[[omandiõigus]]ed ja -kohustused. [[1905]] lasi Nikola koostada põhiseaduse, mis sisaldas ajakirjandusvabadust[[ajakirjandusvabadus]]t, ja kriminaalseaduse[[kriminaalseadus]]e, mis vastas [[Lääne-Euroopa]] standarditele. Sel ajal asutati ajalehti ja ajakirju. [[1910]] kuulutas parlament Montenegro [[konstitutsiooniline monarhia|konstitutsiooniliseks monarhiaks]] ja Nikola kuningaks.

[[Balkani sõjad|Balkani sõdade]] käigus ([[1913]]) tehti uusi vallutusi. Muuhulgas vallutasid montenegrolased paša [[Esad Toptani]] juhitud vägede vastu võideldes TürgiOsmanite võimu alt [[Shkodër]]i linna ([[serbohorvaadi keel]]es ''Skadar''), kaotades 10 000 meest. Ent suurriikide otsusega läks linn vastloodud [[Albaania]] riigi koosseisu, mida montenegrolased peavad ülekohtuseks.

Montenegro osales alates augustist [[1914]] [[Serbia kuningriik|Serbia]] poolel [[Esimene maailmasõda|Esimeses maailmasõjas]]. Jaanuaris [[1916]] okupeerisid ta [[Austria-Ungari]] väed, pärast maailmasõja lõppu Serbia väed.

[[Serbia]] süüdistas kuningas Nikolat vaenlasega [[separaatrahu]] sõlmimises ning laskis kokku kutsuda Suure Rahvuskogu. Rahvuskogu oli Serbia politsei poolt kontrollitud, ta oli vastuolus ikka veel kehtiva Montenegro põhiseadusega. Rahvuskogu tõukas Nikola troonilt ja keelas tal riiki naasta. [[29. november|29. novembril]] [[1918]] kuulutati välja liitumine Serbiaga[[Serblaste, Horvaatide ja Sloveenide Kuningriik|Serblaste, Horvaatide ja Sloveenide Kuningriigiga]]. Montenegro sümbolid[[sümbol]]id keelustati, sealhulgas rahvusliku mütsi kandmine. Isegi Montenegro nimi keelustati: tema ametlikuks nimeks sai Zeta piirkond. See põhjustas ulatusliku [[Jõuluülestõus]]u, mis suruti maha. Mägedes jätkus vastupanu [[1926]]. aastani.

Montenegro oli ainus Esimese maailmasõja võitnud riik, mis sõja tulemusena kaotas iseseisvuse[[iseseisvus]]e.

[[1992]]. aastal toimunud [[referendum]]il [[Serbia]]ga ühinemise üle [[1992]] anti 96% häältest föderatsiooni[[föderatsioon]]i poolt Serbiaga, kuigi tegelik poolehoid oli 66%, sest islami[[islam]]i- ja katolikuusulised vähemused ning ka mõned õigeusulised montenegrolased [[boikott|boikoteerisid]] referendumit.

[[13. jaanuar]]il [[2002]] kogunes pärast seda, kui keelati [[vana-aastaõhtu]] tähistamine [[Juliuse kalender|Juliuse kalendri]] järgi, Podgoricas arvatavalt umbes 50 000 inimest, et demonstreerida umbusaldust valitsusele ja toetada serbia rahvuslikku identiteeti[[identiteet]]i. See sündmus sai nimeks [[Serbia vana-aastaõhtu]].

2002 sõlmisid Serbia ja Montenegro uue leppe koostöö jätkumise kohta. 2003 asendati nimi [[Jugoslaavia Liitvabariik]] nimega [[Serbia ja Montenegro]] ning võimalik referendum Montenegro iseseisvuse üle lükati edasi.