1920. aastal võttis Horney vastu töökoha PsühhoanalüütilisesBerliini institutsioonisPsühhoanalüütilises BerliinisIstituudis, kus ta oli mitmeid aastaid õppejõuks. Ta kirjutas ja reisis palju. [[Karl Abraham]], Sigmundkes Freudioli kirjavahetuses [[Sigmund korrespondentFreud]]iga, pidas Karen Horney`tHorneyt väga andekaks analüütikuks ning psühhoanalüüsi õpetajaks. 1932. aastal kolis Horney Ameerika Ühendriikidesse, kus asus Chicago Psühhoanalüütilise Instituudi direktoriks. Elades Brooklynis, arendas Horney eelnevaid teadmisi ja teooriaid neuroosi ja isiksuse kohta, mis põhinesid psühhoteriaapia alal töötades saadud kogemustele. Kaks aastat hiljem kolis ta New Yorki, kus hakkas loenguid andma sealses psühhoanalüütilises instituudis.<ref name="Hjelle" />
Järgnevalt avaldas Horney oma esimesed raamatud: "Tänapäeva nurootiline isiksus" (''"The Neurotic Personality of Our Time"'') (1937) ja "Psühhoanalüüsi uued teed" (''„New ways in Psychoanalysis“'') (1939). Need raamatud väljendasid tema nägemustarusaama psühhoanalüüsist ning olid hiljem aluseks vastuseisule sellele, mis puudutas Freudi libiido teooriat. <ref name="Smith" /> 1941. aastaks oli Horney dekaan Ameerika psühhoanalüütilisesÜhendriikide Psühhoanalüütilises Instituudis, kus ta töötas kuni surmani. Horney suri 1952. aastal vähki.<ref name="Hjelle" />
