Erinevus lehekülje "Artur Axmann" redaktsioonide vahel

P
resümee puudub
P (Tühistati kasutaja Sals106 (arutelu) tehtud muudatused ja pöörduti tagasi viimasele muudatusele, mille tegi Velirand.)
P
'''Artur Axmann''' ([[18. veebruar]] [[1913]] [[Hagen]] – [[24. oktoober]] [[1996]] [[Berliin]]) oli saksa poliitik ja noorsoorganisatsioonide juht.
 
[[1928]]. aasta novembris astus Artur Axmann [[Hitlerjugend]]isse, varsti seejärel sai temast Berliini Weddingi linnaosa Hitlerjugendi allorganisatsiooni juht. Samuti oli ta kuni gümnaasiumi lõpetamiseni [[1931]]. aastal Natsionaalsotsialistliku Õpilasliidu aktiivne liige. Seejärel asus Axmann [[Berliini Ülikool]]is õppima majandus- ja riigiteadusi. Kuid oma ema töötuksjäämise tõttu oli ta varsti sunnitud ülikooliõpingud katkestama. [[1931]]. aasta septembris astus ta [[Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei|NatsionaalsotsialistlikkusseNatsionaalsotsialistlikku Saksa Töölisparteisse]]. [[1932]]. aastal kutsuti ta [[Hitlerjugend]]i juhtkonda. [[1934]]. aastal sai ta Hitlerjugendi Berliini piirkonnajuhiks.
 
[[1. mai]]l [[1940]] sai ta riigi noorsoojuhi (Reichsjugendführer) [[Baldur von Schirach]]i asetatäitjaks ja [[8. august]]il [[1940]] riigi noorsoojuhiks.<ref>http://www.historylearningsite.co.uk/artur_axmann.htm</ref>
[[1941]]. aastal astus Axmann vabatahtlikuna [[Wehrmacht]]i. Ta sai Idarindel võideldes sedavõrd raskesti haavata, et kaotas parema käe. 1941. aasta oktoobris valiti ta [[Riigipäev]]a liikmeks.
 
Pärast Adolf Hitleri enestappu [[30. aprill]]il [[1945]] põgenes Axmann füüreri punkrist. Tal õnnestus Berliinist lahkuda. Pärast [[Teine maailmasõda|Teise maailmasõja]] lõppu kuulutati Adolf Axmann ametlikult surnuks. Ta varjas end Erich Siewert'iSiewerti nime all [[Mecklenburg-Vorpommern]]is. 1945. aasta detsembris võeti ta [[LüübekLübeck|Lübeckis]]is vahi alla. [[1946]]. aasta oktoobris lasti ta vangistusest vabaks, kuid [[1947]]. aasta juulis vahistati uuesti. [[1949]]. aasta mais mõisteti ta kolmeks aastaks ja kolmeks kuuks vangi. [[1958]]. aastal karistas Berliini kohus teda sõjakuritegude eest 35 000 marga suuruse trahviga.
 
Seejärel tegutses Axmann ettevõtjana, kuid ilma erilise eduta. [[1995]]. aastal avaldas ta mälestusteraamatu "Das kann doch nicht das Ende sein" ("See ei saa ometi lõpp olla").
123 035

muudatust