Valdemar II: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
1. rida:
[[Pilt:Valdemarsejrssegl.jpg|thumb|Valdemar II pitsat]]
'''Valdemar II''' Võitja ([[taani keel]]es ''Valdemar 2. Sejr''; [[9. mai]] [[1170]]– [[28. märts]] [[1241]]) oli [[Taani]] [[Taani kuningas|kuningas]] aastatel [[1202]]–1241. Ta oli alates [[11. sajand]]ist vaheaegadega [[16. sajand]]i keskpaigani [[Läänemeri|Läänemere]] piirkonnas domineerinud Taani suurriigi mõjukamaid valitsejaid.
==Elulugu==
10. rida:
1202. aastal sai ta oma venna, lastetult surnud [[Knud VI]] järel Taani kuningaks.
[[1204]]. aastal tagas ta [[Norra]] tunnustamise [[kuningriik|kuningriigina]].
Ta korraldas [[1206]]. aastal koos [[peapiiskop]] [[Anders Sunesen]]iga sõjakäigu [[Saaremaa]]le ning [[1210]]. aastal [[Preisimaa]]le ja [[Sambija]]sse.
20. rida:
[[1222]]. aasta suvel vallutas Valdemar osa [[Saaremaa]]st.
[[1223]]. aastal võttis [[Schwerini krahv]] Henrik ([[Must Henrik]]) Valdemari ühe jahiretke ajal [[Lyø]]le koos tema vanima poja Valdemariga vangi. Krahv lõi tagasi katsed kuningat vabastada. Ta vabastas kuninga alles 1225. või 1226. aastal tingimusel, et too tagastab kõik oma vallutatud alad Põhja-Saksamaal. Kuningas pidi ka vanduma, et ta loobub kättemaksust.
[[Pilt:Slaget ved Bornhøved 1227.png|thumb|Valdemar II Bornhövedi lahingus. Miniatuur.]]
[[1227]]. aastal tungis ta Põhja-Saksamaale, püüdes kaotatud alasid tagasi võita, kuid sai võitluses saksa vürstidega [[Bornhövedi lahing]]us [[22. juuli]]l lüüa ja jäi vallutatud Saksa aladest lõplikult ilma. Kuningas loobus edasistest vallutuspüüdlustest. Sellega lõppes Taani ülemvõim Läänemere piirkonnas, kuid [[Stensby leping]]uga kindlustas Taani oma võimu [[Eestimaa]]l.
Oma paljude vallutusretkede tõttu sai Valdemar II lisanimeks "Võitja", kuigi ta kaotas kõik vallutatud alad peale Eestimaa. Kaotuste põhjuseks oli suurelt jaolt see, et tal polnud võimalik vallutatud alasid taanlastega asustada.
37. rida:
Enne esimest abielu oli Valdemar kihlatud [[Saksimaa hertsog]]i tütre [[Baieri Rixa]]ga{{lisa viide}}.
Aastal [[1205]] abiellus Valdemar Võitja [[Böömimaa]] [[Böömimaa kuningas|kuninga]] [[Přemysl Otakar I]] ning [[Meißeni Adelheid]]i tütre [[Margrethe Dragomir]]iga (Dagmariga, arvatavasti 1189 – 24. mai 1212), kellest sai rahva lemmik. Sellest abielust oli Valdemar II-l poeg [[Valdemar Schleswigist|Valdemar]] (sündis aastal 1209), kes krooniti [[1218]]. aastal [[Schleswig]]is [[kaaskuningas|kaaskuningaks]], kuid hukkus [[1231]]. aastal jahilkäigu ajal [[Refsnæs]]is. Teine poeg sündis aastal 1212 surnuna. Kuninganna suri aastal [[1212]] ja maeti [[Ringsted]]i.
Et parandada suhteid [[Flandria]]ga, abiellus Valdemar aastal [[1214]] siiski [[Portugali kuningas|Portugali kuninga]] [[Sancho I]] orbtütre, [[Flandria krahv]]i [[Ferdinand (Flandria)|Ferdinandi]] õe Berengariaga (umbes 1195 – 27. märts 1221), kes oli abiellumiseni elanud Flandrias. Neil oli kolm poega (hilisemad Taani kuningad [[Erik IV]], [[Abel (Taani)|Abel]] ja [[Christoffer I]]) ning tütar Sofie või Sophie ([[1217]]–[[1247]]), kes abiellus 1230. aastal Brandenburgi markkrahvi Johann I-ga. Taanlased vihkasid Berngerdi. Rahvapärimus mäletab Berngerdi ilusa, kuid kõva südamega ja ülbe kuningannana.
Valdemar II-l oli [[Helena Guttormsdotter]]iga{{lisa viide}} poeg [[Knud Valdemarsen|Knud]] ([[1211]]{{lisa viide}}–[[1260]]), [[Lollandi hertsog]], [[Blekinge hertsog]] ja [[Eestimaa hertsog]].
Tema abieluvälistest poegadest on teada veel Niels, Halland-Schwerini krahv (suri aastal 1218/1219)
{{algus}}
| |||