Kollane mänd: erinevus redaktsioonide vahel

'''Kollane mänd''' (''Pinus ponderosa'') on [[männilised|männiliste]] [[sugukond (bioloogia)|sugukonda]] [[mänd (perekond)|männi]] [[perekond (bioloogia)|perekonda]] kuuluv [[okaspuu]]. Liigi põhiteisendi var. ''ponderosa'' leidis 1826. aastal [[Washingtoni osariik|Washingtoni osariigi]] territooriumilt [[Šotimaa|šoti]] botaanik [[David Douglas]] (1799–1834)<ref name="conifers" />. Mänd on oma nime saanud kollast värvi väärtusliku puidu järgi<ref name="dendro" />.

Täpsustuseks peab lisama, et teadlaste hulgas puudub praegusel ajal üksmeel kollase männi [[taksonoomia]] täpsel määratlemisel. Osad teadlased (F. Lauria, M. Frankis) soovitavad liigi jaotamist neljaks alamliigiks ning lisada neile ka [[arisoona mänd]] (''Pinus arizonica''). Samuti käsitlevad [[USA]] teadlased juba praegu arisoona mändi kollase männi teisendina (''Pinus ponderosa'' var. ''arizonica'') ning seetõttu on nende poolt loodudkoostatud kollase männi areaali kaardile lisatud ka arisoona männi levila.<ref name="conifers" />

[[Isasõis]]ikud on punakad, tihedalt ümber võrse, 10–15 mm pikkused. Emasõisikud on tumepunased, kolme-3–5 kuni viiekaupakaupa männastes. [[Käbi]]d on kuni 11 (15) cm pikkused, pruunid kuni punakaspruunid. [[Seemned]] on 6–10 mm pikkused, tiivakesega (pikkus 15–25 mm). 1000 seemne mass on 30–50 g.<ref name="dendro" />

Kollase männi tõusmetetõusmed võimekasvatavad kasvatadaendale lühikese aja jooksul omale võimasvõimsa [[peajuur|peajuure]], mis annab neile võimaluse kasvada väga kuival kasvupinnasel, kus paljud puuliigid tihti ellu ei suuda jääda. Isegi mõne kuu vanustel tõusmetel võivad [[juur]]ed ulatuda parasniisketes ja sügavamates [[muld]]ades kuni 50 cm sügavusele. Piisava niiskuse olemasolul, ei ole ka rohujuurestik kollase männi juurestiku arengule takistuseks. Paari aastaga võib külgmiste juurte pikkus kahe- või kolmekordistuda.<ref name="fed1" />

Täiskasvanud puu juurestik võib [[poorsus|poorses]] mullas kasvada kuni 4 m sügavusele<ref name="fed2.2" />, raskemates [[savimuld]]ades aga harva sügavamale kui üks meeter. Erandiks on sügavate pragudega kaljupinnas, kus juured võivad ulatuda 11–12 m sügavusele. Avatud kasvukohas võivad külgmised juured kasvada kuni 46 m kaugusele puust, puistus on aga kasvu horisontaalne ulatus piiratud teiste puude juurestiku tõttu ning selliselsel juhul ulatuvad juured võraga ligilähedaselt samale kaugusele. Juurestiku põhimass jääb kuni 60 cm sügavusele maapinnast. Hästi ja sügavale arenenud juurestikuga kollane mänd on väga tormikindel puu.<ref name="fed1" />

Kollase männi põhiteisendi (var. ''ponderosa'') kasvukohad on soojad ja kuivad. Iseloomulikuks on lühike kasvuperiood ja minimaalne sademete hulk suvel. Aastas esineb sademeid keskmiselt 280...430280–430 mm. Kõige sademeterohkem piirkond on [[Sierra Nevada (USA)|Sierra Nevada]] läänenõlvad, kus võib sadada aastas kuni 1750 mm. Kontrastina esineb Californias piirkondi, kus juulis-augustis sajab vähem kui 25 mm.<ref name="fed2.1" />

Aasta keskmine temperatuur on vahemikus 5...10 °C, juulis-augustis 17...21 °C. Külmavaba perioodi pikkus on [[Montana]]s ja [[Lõuna-Dakota]]s 90...15490–154, [[California]]s kuni 200 ööpäeva. Suvised maksimumtemperatuurid võivad tõusta kuni 43 °C-ni ja talvel langeda kuni −40 °C-ni.<ref name="fed1" />

Kollane mänd kasvab tavaliselt puhaspuistus või okaspuu [[segamets]]ades. Ajaloo jooksul on olulist rolli tema levila säilimisel ja suurenemisel olnud metsapõlengutel. Kuigi seemikud hukkuvad tules, suudab kollane mänd tänu paksule korbale põlengutele üsna hästi vastu pidada. Konkureerivad puuliigid nagu varjutaluv [[hiigelnulg]] ja [[harilik ebatsuuga]] on nooremas eas tulele vähem vastupidavad ning seetõttu on nad tules hukkunud. Viimase 50 aasta jooksul on aga inimene sellesse protsessi sekkunud metsapõlengute piiramisega. Täiskasvanud kollaste mändide väljaraiumisel ei takista enam miski varjutaluvamate puuliikide domineerimist. SelliselSel viisil on levila loodeosas viimase 25 aasta jooksul kollane mänd välja tõrjutud umbes 2 miljoni ha suuruselt territooriumilt.<ref name="fed1" />

Hõredamad kollase männi metsad on rikkalikuks toiduallikaks hirvedele, kuid kollanekollasel mändmännil isepole ei oma toiduhulgastselles eriti suurt osakaalu. Talvel moodustab ta [[valgesaba-pampahirv]]e (''Odocoileus virginianus'') toidu kogusest ligi 2%.<ref name="fed2.2" />

Kollane mänd on [[ühekojaline taim|ühekojaline]] okaspuu, ningmis paljuneb [[seeme|seemnete]] abil. Käbikandvus võib alata avatud kasvukohtades 7-aastastel puudel ning head seemnesaaki annavad nad ligi 350 aastat. Kõige kvaliteetsemaid seemneid annavad puud vanuses 60–160 aastat. Tolmlemine toimub aprillist juunini sõltuvalt kasvukoha kõrgusest, [[laiuskraad]]ist ja ilmastikutingimustest. Käbid valmivad tolmlemisele järgneva aasta augustis-septembris, seemneteseemned variseminehakkavad algabvarisema paari nädala jooksul pealepärast valmimist ningja varisemine kestab novembri lõpuni. Head seemneaastad esinevad 3–8 aasta järel. Seemneid levitab peamiselt tuul ning nendest toituvad närilised ja linnud.<ref name="fed1"/>

Puidu tähtsamad füüsikalis-mehaanilised omadused on toodudesitatud alljärgnevasjärgmises tabelis:.<ref name="wood" />

Kollane mänd introdutseeriti meile 19. sajandi lõpus, 20. sajandi alguses, kuid on siiani üsna vähe levinud. Väga oluline on seemnete päritolu, kuna loodusliku levila lõunapiirkonnas kasvavad puud on meil külmakartlikud. Põhja pool kasvavad kollased männid taluvad külma −29...–34 °C<ref name="hardiness" />. Hästi põuda taluvatele kollastele mändidele tuleks valida valgusküllased ja kuivemad kasvukohad, kuna liigniiskust nad ei talu. Kuigi kollasel männil on pikad ja dekoratiivsed okkad, jääb tema võra meie kliimas küllaltki hõredaks. Eesti kõrgeimad kollased männid (umbes 15 m) kasvavad [[Tallinna Botaanikaaed|Tallinna BotaanikaiasBotaanikaaias]]. Samuti võib meil kollast mändi leida [[Tartu puukool]]is ja selle kõrval olevas [[puukooli park|pargis]], [[Emajõe-äärne dendropark|Emajõe-äärses dendropargis]] ja mujal.<ref name="okaspuud" />