|
Taani kuningas [[Valdemar II]] oli esimese katse Eestimaal alasid vallutada teinud 1206. aastal, mil ta proovis ebaõnnestunult kanda kinnitada Saaremaal.<ref>Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud [[Richard Kleis]], toimetanud ja kommenteerinud [[Enn Tarvel]]. Tallinn: Eesti Raamat 1982. Peatükk X 13, lk 67</ref><ref>[[Sulev Vahtre]]. Muinasaja loojang Eestis : vabadusvõitlus 1208–1227. Tallinn : Olion, 1990. Lk 53–54</ref> Sõjaväega Eestimaale tungimise plaan kerkis taas päevakorda 1218. aastal, kui kuningaga kohtusid [[Riia piiskopkond|Riia piiskop]] [[Albert (Riia piiskop)|Albert]], [[Lihula piiskopkond|Eestimaa piiskop]] [[Theoderich (Eestimaa piiskop)|Theoderich]] ja [[Zemgale piiskop]] [[Lippe Bernhard]]. [[Riia]]st lähtunud ristisõda oli Eestimaal põrkunud eestlaste ja neid toetama asunud Vene vürstide tugevale vastupanule, mistõttu pidasid piiskopid vajalikuks leida endale uusi liitlasi. Nii palutigi kuningat astuda eestlaste ja venelaste vastu sõtta, lubades vastutasuks Eestimaa ja võib-olla ka Liivimaa tema võimu alla anda. Valdemar lubaski järgmisel aastal Eestimaale minna. Peagi sai ta [[paavst]]ilt loa liita paganatelt vallutatavad alad Taani riigi ja selle kirikutega.<ref>Henriku Liivimaa kroonika, peatükk XXII 1, lk 185</ref><ref>Vahtre, lk 129–130</ref><ref name=Selart>[[Anti Selart|Selart, Anti]], [[Ivar Leimus]], [[Linda Kaljundi]], [[Heiki Valk]]. ''Ristiretked ja vallutussõjad 13. sajandi Liivimaal'', teoses "Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg." Toimetaja Anti Selart. Tartu 2012. Lk 49–50</ref>
1219. aasta varasuvel maabus Valdemari laevastik [[Revala]]s tänase Tallinna kohal. Taani sõjaretke olulisust näitab selle äramärkimine vähemalt 20 Taani ja Saksa kroonikas. Neist ühe teatel mindi Eestimaale lausa 1500 laevaga. Saksa ajaloolase [[Friedrich Benninghoven]]i hinnagul võis laevu olla kuni 100 ja mehi 1000–3000, mis oli Läänemere idaosas siiski ainulaadne laevastik. Taani sõjajõu enamuse moodustasid arvatavasti taanlased ja mõnedetnilised [[sakslased]]. Väe hulka kuulus ka [[Rügen]]i [[slaavlased|slaavlaste]] vürst [[Vitslav I]] oma meestega. Veel olid Valdemariga kaasas [[Lundi peapiiskopkond|Lundi peapiiskop]] [[Anders Sunesen]], [[Roskilde peapiiskopkond|Roskilde peapiiskop]] ja kuninga kantsler [[Petrus Jacobi]] (Peder Jacobsen), [[Schleswigi piiskopkond|Schleswigi piiskop]] [[Nicolaus (Schleswigi piiskop)|Nicolaus]] ning Riia piiskopi leerist Taani kuninga poole üle läinud Eestimaa piiskop Theoderich. Seejuures olid nii Sunesen kui Nicolaus osalenud ka 1206. aasta retkel Saaremaale.<ref name=HLK>Henriku Liivimaa kroonika, peatükk XXIII 2, lk 193–195</ref><ref name=Vahtre>Vahtre, lk 137–140</ref>
==Lahing==
Randunud vägi hõivas vastupanuta [[Lindanise linnus]]e, lammutas selle ja asus uut ehitama. Miks revalased vana linnust ei kaitsnud või oli see mingil põhjusel maha jäetud, pole selge. LätiKüll Hendriku sõnutsi kogusidasusid revalased ja harjulased nende[[Henriku vastuLiivimaa suurekroonika]] sõjaväejärgi kohe sõjaks valmistuma ja saatsidväge omakoguma, vanemadsamal ajal väliselt sõbralikkust näidates ja vanemaid Taani kuninga juurde rahumeelsustrahu tegema teeseldessaates. Kuningas uskusolevat neid, tundmatauskuma eestlaste salakavalustjäänud, vanematele andiskingitusi neile kingitusijaganud ja piiskopidnad ristisidristida neidlasknud. <ref name=HLK /><ref name=Vahtre /> Faktidele tuginemataTeisalt on oletatudarvatud, et rahu sõlminud ja sõda eelistanud revalased polnud üks ja sama sama seltskond.<ref>[[Priit Raudkivi]], [[Tyge Andersen]]. [http://www.kirj.ee/public/Acta_hist/2008/issue_2/Acta-2008-13-3-24.pdf Võimumängud Põhja-Eestis. Ajaloolis-sotsioloogilisi aspekte. Acta Historica Tallinnensia, 13, 3 - 24.]</ref> Naisajaloolane Marika Mägi oletab samuti faktidele tuginemata, et algselt rahu sõlmima saabunud lähimate piirkondade Revala vanemad võisid seda teha siiralt, kuid ülejäänud maakonna vanemad sellega ei nõustunudnõustud ja otsustasid sissetungijatele sõjaliselt vastu astuda.<ref>[[Marika Mägi]]. [https://www.etis.ee/ShowFile.aspx?FileVID=28741 Ösel and the Danish kingdom: re-visiting Henry's Chronicle and the archaeological evidence.]. Kogumikus "Crusading and Chronicle Writing on the Medieval Baltic Frontier: A Companion to the Chronicle of Henry of Livonia", toimetajad [[Marek Tamm]], [[Linda Kaljundi]], [[Carsten Selch Jensen]].</ref>
Kolm päeva pärast vanemate lahkumist omade juurde,kuninga juurest ründas revalaste ja harjulaste vägi, mille suuruseks on Benninghoven hinnanud u 1000 (äärmisel juhul 2000) meest, õhtu eel enne söögiaega ootamatult viiest eri suunast taanlaste laagrit. Lahingu täpne kuupäev (15. juuni) on märgitud ainult 16. sajandi Taani ajalookirjutaja [[Petrus Olai]] kroonikas ja see langeb kokku taanlaste 12. sajandil kuralaste üle saavutatud legendaarse võidu kuupäevaga, mistõttu on selle dateeringu õigsuses kaheldud. Henriku Liivimaa kroonika teate järgi, et eestlased ründasid taanlasi viiest küljest, on [[Paul Johansen]] oletanud, et lahingupaik võis olla [[Vana turg|Vanaturul]], kus hilisemast ajast on teada viis lõikuvat teed. See hüpotees aga ei arvesta, et 13. sajandil oli merevee tase kõrgem ja üks neist teedest vee all. Ka 1977. aasta väljakaevamised [[Vanaturu kael]]as ei leidnud märke tolleagsest kultuurikihist.<ref name=HLK /><ref name=Vahtre />
Rünnak oli eestlastele algul edukas. Tapeti palju taanlasi ja vastased löödi taganema. Eestlastel õnnestusÕnnestus jõuda isegi telgini, kus arvati viibivat kuningat, ja surmati seal olnud Eestimaa piiskop Theoderich. Legendi järgi olevat ta end ise Valdemari mantlisse riietanud ja nii kuninga eest oma elu andnud. Vürst Vitslav asus oma vägedega orus, mis oli linnuseToompea merepoolsel nõlval ja jäi lahingu alguses võitlusest kõrvale. Peagi, nähes eestlasi lähenemas, sekkus ka tema lahingusse, astudes neile vastu ja ajas lüües eestlased põgenematagasi. Selle peale jäid taanlasi jälitavad eestlased seisma, jättes taanlaste tagaajamise katki ning võimaldades neiltaanlastel koonduda ja omakorda pealetungile asuda. Üheskoos slaavlastega rünnati nüüd eestlasi ja aeti nad põgenema. Henriku Liivimaa kroonika teatel sai lahingus surma üle 1000 eestlase.<ref name=HLK /><ref name=Vahtre />
Paljud Taani pärimused seostavad Lindanise lahinguga [[Dannebrog]]i, Taani lipu saamislugu. Legendi järgi langes lahingu kriitilisel momendil piiskoppide palvete peale ja Valdemari lubaduse järel oma eluviisi parandada ja piiskoppide tulusid mitte kärpida taevast alla punast värvi valge ristiga lipp, mis innustas taanlasi vasturünnakule ja aitas nad võidule.<ref name=Vahtre />
|
