Põhja-nahkhiir: erinevus redaktsioonide vahel

Põhja-nahkhiirel pole väga selget elupaigaeelistust ja ta on [[Euroopa|Euroopas]] väga laialt levinud. Teda võib kohata nii Eestis kui Euroopas väga eriilmelistes kohtades. Põhja-nahkhiir on Euroopas ainus nahkhiireliik, kes ületab oma levilaga polaarjoone ning kelle levila ulatub kohati isegi [[Põhja-Jäämeri|Põhja-Jäämereni]] välja <ref name="raamat"/>. Lõunas on põhja-nahkhiire levialalevila piiriks [[Itaalia|Põhja-Itaalia]] ja läänes [[Prantsusmaa|Ida-Prantsusmaa]]. Idasse levib põhja-nahkhiir kaugele [[Aasia|Aasiasse]] välja. Ta on levinud ka mõnel pool [[Jaapan|Jaapanis]] ja [[Jaapani meri|Jaapani]] ja [[Ohhoota meri|Ohhoota mere]] rannikul<ref name="raamat"/>.

Igapäevane on liigi nägemine nii inimeste läheduses asulates kui ka neist eemal. Täiesti tavaline on kohata põhja-nahkhiirt toitumas [[tänavavalgusti|tänavavalgustite]] ümbruses. Samuti on põhja-nahkhiirt ootuspärane kohata hoovides ning veekogude ümbruses ja kohal. Liik eelistab tihtipealetihti toitumiseks erinevaid [[puistu|puistuid]], nagu näiteks pargidparke ja metsadmetsi<ref name="MacDonald & Barrett, 2002"/>. Eriti sobivad talle väikesed lagendikud ja puistute servad <ref name="raamat"/>. Samas ei ole poolsuletud [[biotoop|biotoobid]] määravaks, sest liiki võib kohata ka lagedatel niitudel ja põldudel ning teistes avatud biotoopides.

Sarnaselt teiste nahkhiirtega on ka põhja-nahkhiir öise eluviisiga loom. Päevasel ajal peitub ta varjulistesse kohtadesse ehk varjepaikadesse. Varjepaikadena eelistab ta kasutada peamiselt inimhoonete katusealuseid, voodrilauataguseid või hoonete muudes osades asuvaid õõnsuseidõõnsusi. Liiki võib sama edukalt leida ka erinevatest puuõõnsustest ja üksikuid isendeid isegi lahtise puukoore alt ning puuriitadest. Põhja-nahkhiir on samuti nagu paljud teised nahkhiireliigid kohati koloniaalse eluviisiga ja sel juhul võib neid koos üht varjepaika olla kasutamas isegi mitukümmend isendit.<ref name="raamat"/>

Aktiivsusperiood on põhja-nahkhiirtel vaid soe poolaasta, sest ainult sel ajal liigub piisaval hulgal putukaid, mida nahkhiired toiduks tarbivad. Külmemate ilmade saabudes, enamasti oktoobris, langevad põhja-nahkhiired [[talveuni|talveunne]], mis võib olenevalt aastast kesta aprilli-maini<ref name="raamat"/>. Ka talvitumispaigad on põhja-nahkhiirel eriilmelised. Enamasti kasutatakse mitmesuguseidselliseid suuri maa-aluseid avausi nagu kaitserajatised, kaevanduskäigud või ka keldrid, liiva- ja paekivikoopad. Soojematel talvedel on täheldatud madalamat põhja-nahkhiirte arvukust maa-alustes varjepaikades, mis võib tähendada, et paljud isendid talvituvad erinevates maapealsetes varjepaikades. <ref name="raamat"/> Põhja-nahkhiir talvitub kuni 100-pealistes kolooniates ja tihti koos [[Pruun-suurkõrv|suurkõrvaga]].<ref name="imetajad">

Põhja-nahkhiire esinemine ka väga külmadel aladel on tingitud sellest, et ta talub talvitumisel madalamat temperatuuri kui paljud teised liigid. Samuti ei häiri teda kuiv õhk<ref name="raamat"/>. Nimelt valib põhja-nahkhiir endale [[talvitumine|talvitumiseks]] just jahedamaid kohti, kus temperatuur jääb kogu talve jooksul -1–1...+5 °C piiresse. Väga vähesed isendid talvituvad ka kohtades, kus sooja on üle 5 kraadi<ref name="imetajad"/>.

Nii [[tiinus|tiinuse]] kui ka poegade kasvatamise ajaks kogunevad emased poegimiskolooniatesse, mis koosnevad enamasti 20–50–pealisest20–50-pealisest grupist. Isased liiguvad sellel ajal üksinda ringi. Poegimiskolooniaid hakatakse moodustama maikuus ja enamasti inimlähedastesse paikadesse, näiteks hoonete katusealustesse või maja voodri vahele <ref name="raamat"/>.

Pojad sünnivad põhja-nahkhiirel juuni lõpust kuni juuli alguseni. Tavaliselt on pesakonnas üks kuni kaks1–2 poega. Pojad on ema juures seni, kuni õpivad lendama ja iseseisvalt hakkama saama. Kooselu kestab keskmiselt 3–4 elunädalat <ref name="raamat"/>.

Eestis on liik väga arvukas ja laialt levinud<ref name="MacDonald & Barrett, 2002"/>. Looduses nahkhiirtel vaenlasi ei ole. Seda enam ohustab neid elupaikade hävimine just nimelteeskätt linnastumise tõttu. Samuti ontekitab muret tekitav talvitumispaikade vähesus ning suurt mõju avaldavad ka kemikaalid, mida kasutatakse putukatõrjes<ref name="imetajad"/>. Eestis on põhiliseks ohuks just varjepaikade hävitamine ja ka poegimiskolooniate häirimine. Väga suureks teguriks on ka nahkhiirte häirimine nende talvitumispaikades<ref name="raamat"/>.