Friedrich von Pernstein: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P typo
7. rida:
Millalgi [[13. sajand]]i lõpus sai Friedrichist ka minoriitide ehk [[frantsisklased|frantsisklaste]] ordu liige. Võimalik, et juba sama sajandi lõpus oli ta ka juba [[paavst]] [[Bonifacius VIII]] kaaskonnas, kuigi sellegi kohta täpsemad teated puuduvad. Alles tema järglase [[Benedictus IX]] ajal, algas tema nähtav karjäär kirikus: kõigepealt sai temast paavsti [[pönitentsiaar]] (patukahetsusega tegelev ametnik), siis aga, [[21. märts]]il [[1304]], juba Riia peapiiskop.<ref>Forstreuter, S. 657</ref>
 
Pernstein valiti peapiiskopiks ajal, mil käis [[Riia]] linna ja [[Liivi ordu]] vaheline kodusõda. Pernstein püüdis peapiiskopiks saamise järel linna ja ordu vahelist tüli siduda, rääkides läbi toona veel [[Veneetsia]]s resideeriva [[Saksa ordu]] [[Saksa ordu kõrgmeister|kõrgmeistriga]]. Seejärel, ilmselt [[1305]]. aasta algul, saabus ta Liivimaale.<ref>Forstreuter, S. 657</ref> 1304. aasta veebruaris oli ordu koos [[Saare-Lääne piiskop|Saare-Lääne]] ja [[Tartu piiskop]]iga ning [[Riia peapiiskopkond|Riia peapiiskopkonna]] [[vasall]]idega sõlminud [[Riia]] linna vastase [[Tartu/Paide liit|liidu]],<ref>Sellest lähemalt: [[PrritPriit Raudkivi (ajaloolane)|Priit Raudkivi]], Vana-Liivimaa maapäev: ühe keskaegse struktuuri kujunemislugu. Tallinn: Argo, [[2007]], lk-d 44-50.</ref> millega ühinema oodati ka Pernsteini. Too loobus aga sellega liitumast, kui ordu omandas [[1305]]. aastal [[Dünamünde klooster|Dünamünde kloostri]] ja sulges nii vaba läbipääsu Riiast merele. Peagi loobusid liidust ka teised ordu senised liitlased.
 
Peapiiskop Pernstein hakkas toetama hoopis linna, isegi siis, kui too kutsus endale appi paganlikud [[leedulased]]. Kasutades ära oma kontakte [[paavst]]i juures, väitis Pernstein, et leedulased soovivad katoliiklasteks hakata, kuid seda takistavat konflikt orduga. Ordu väitis jällegi, et peapiiskop on teinud ebapüha liidu paganatega. Asja lahendamiseks saabus Liivimaale [[1312]]. aastal paavsti inkvisiitor [[Franciscus de Moliano]], kes langetas otsuse peapiiskopi kasuks.<ref>Sellest lähemalt: [[August Seraphim]]. ''Das Zeugenverhör des Franciscus de Moliano (1312): Quellen zur Geschichte des Deutschen Ordens''. [[Königsberg]], [[1912]].</ref> Ordu sellega muidugi rahule ei jäänud ja sisekonflikt kestis edasi. Peapiiskop viibis konflikti üldiselt [[Liivimaa]]st eemal paavstikuuria juures [[Avignon]]is, püüdes koondada orduvastaseid jõude. [[1324]]. aastal tuli ta Riiga, kuid pidi sealt juba järgmisel aastal lahkuma; oma ametiajal oligi ta vaid kolmel korral Liivimaal: aastatel 1305–1307, 1312–1313 ja 1324–1325.<ref>Forstreuter, S. 658</ref> Pernstein pani ordu kirikuvande alla, kuid see teda suuremat ei aidanud. Pernstein pidi kuni oma surmani [[eksiil]]i jääma. Ka kolm tema järglast peapiiskopitoolil: [[Engelbert von Dolen]], [[Fromhold von Vyshusen]] ja [[Siegfried von Blomberg]], veetsid enamiku oma võimuloleku ajast paavsti juures.<ref>Forstreuter, S. 659</ref> Riia linn langes aga pärast pikka võitlust [[1330]]. aastal ordu võimu alla.