Modern Moral Philosophy: erinevus redaktsioonide vahel

Paistab, et Milli ja Moore'i vahepeal leidis aset jahmatav muutus. Mill ei mõtlegi mõrva või varguse konkreetsete tagajärgede kalkuleerimisest. Aga Moore ja järgnevad inglise eetikud pidasid ilmseks, et õige tegu on tegu, mis tekitab parimad võimalikud järelmid (sealhulgas teo seesmised väärtused). Ja siis tuleb välja, et kui inimene tegutseb oma hinnangu järgi konkreetse teo kõigi järelmite kohta konkreetsetel asjaoludel kõige paremini, siis ta teeb hästi. Hoolimata erinevustest teoreetilistes üksikasjades on kõigi tuntumate inglise eetikute järgi võimatu olla seisukohal, et ei ole õige tappa süütud inimesi mis tahes eesmärgi vahendina ja igaüks, kes mõtleb teisiti, on eksiteel. Nii et kõigi nende filosoofia on täiesti ühitamatu judeokristliku eetikaga, mille järgi teatud asjad on keelatud mis tahes järelmite ähvardusel, näiteks valiku tegemine tappa süütud inimesed mis tahes eesmärgil; kellegi karistamine teise tegude eest; reetmine; ebajumalakummardamine; sodoomia; abielurikkumine; ebasiiras usu tunnistamine. Kui iga akadeemiline filosoof Sidgwickist saadik püüdis seda eetikat välistada, siis näitaks teatud vaimset provintslikkust, kui seda ühitamatust ei nähtaks kõige olulisema tõsiasjana nende filosoofide kohta ning nendevahelisi erinevusi võrdluses mõneti tühistena. Selle ülemineku tegi peaaegu möödaminnes Sidgwick. Ta defineerib [[kavatsus]]e niimoodi, et peab ütlema, et kavatsetakse oma tahtliku teo kõiki ettenähtavaid järelmeid. See definitsioon on ilmselt ebaõige. Selle abil ta püstitab eetikateesi, et inimese vastutust selle eest, mida ta ette nägi, ei mõjuta mitte kuidagi see, et tal ei olnud selleks soovi, ei eesmärgina ega eesmärgi vahendina. Inimese vastutust oma teo tagajärje eest, mida ta näeb ette, ei mõjuta see, et ta seda ei kavatse. Oletame, et inimesel on vastutus mõnd last ülal pidada, ja ta peab valima, kas teha midagi häbiväärset või minna vangi, mille tagajärjena ta lakkab last ülal pidamast. Sidgwicki õpetuse järgi pole tema vastutuse juures selle eest, et ta lakkab last ülal pidamast, mitte mingit vahet, kas ta teeb seda selle enda pärast või vahendina mõneks muuks eesmärgiks või toimub see ettenähtava ja vältimatu järelmina sellest, et ta läheb pigem vangi kui teeb midagi häbiväärset. Ainus asi, mida tema jaoks on mõistlik kaaluda, on ühe või teises teo järelmid, mitte selle seesmine halbus. Eeldusel, et ta otsustab mõistlikult, et sellest suurt kahju ei sünni, võib ta toime panna palju häbiväärsema asja kui see, et ta meelega võtab lapselt toetuse ära. Ja kui tema kalkulatsioonid osutuvad tegelikult vääraks, siis ta ei ole järelmite eest vastutav, sest ta ei näinud neid ette. Ta saab end vabastada süüst kõige häbiväärsemate tegude tegelike järelmite eest, kuni ta saab näidata, et ta ei näinud neid ette. Anscombe aga väidab, et inimene on vastutav oma halbade tegude halbade järelmite eest, kuid ei ole kiiduväärt heade tagajärgede eest; ja ümberpöördult, ta ei ole vastutav heade tegude halbade järelmite eest.

 

Mõnikord otsitakse võimalust säilitada juriidiline käsitus ilma jumaliku seaduseandjata. Võiks apelleerida ühiskonna "normidele"; need aga võivad olla igasugused. Seadusandlus "iseenda jaoks" on absurdne. Võidakse öelda, et tuleb kujundada nii head reeglid, kui osatakse, ning järgida neid, kuni leitakse midagi paremat. Kas see toob head või kurja, see sõltub reeglite sisust. Sellises hoiakus on vähemalt teatud sokraatiline kahtlus; peabki olema hea, kui mõeldakse, et võib-olla ollakse lootusetult eksiteel. "Normide" otsimine võib viia loodusseaduste otsimisele, just nagu universum oleks seaduseandja; aga tänapäeval pole tõenäoline, et see viiks heade tagajärgedeni, õigluse mõisteteni.