Modern Moral Philosophy: erinevus redaktsioonide vahel

P
(Uus lehekülg: ''''"Modern Moral Philosophy"''' ("Uusaja moraalifilosoofia" või "Moodne moraalifilosoofia") on G. E. M. Anscombe'i artikkel, millega ta algatas vooruseetika taassünni....')
 
Paistab, et Milli ja Moore'i vahepeal leidis aset jahmatav muutus. Mill ei mõtlegi mõrva või varguse konkreetsete tagajärgede kalkuleerimisest. Aga Moore ja järgnevad inglise eetikud pidasid ilmseks, et õige tegu on tegu, mis tekitab parimad võimalikud järelmid (sealhulgas teo seesmised väärtused). Ja siis tuleb välja, et kui inimene tegutseb oma hinnangu järgi konkreetse teo kõigi järelmite kohta konkreetsetel asjaoludel kõige paremini, siis ta teeb hästi. Hoolimata erinevustest teoreetilistes üksikasjades on kõigi tuntumate inglise eetikute järgi võimatu olla seisukohal, et ei ole õige tappa süütud inimesi mis tahes eesmärgi vahendina ja igaüks, kes mõtleb teisiti, on eksiteel. Nii et kõigi nende filosoofia on täiesti ühitamatu judeokristliku eetikaga, mille järgi teatud asjad on keelatud mis tahes järelmite ähvardusel, näiteks valiku tegemine tappa süütud inimesed mis tahes eesmärgil; kellegi karistamine teise tegude eest; reetmine; ebajumalakummardamine; sodoomia; abielurikkumine; ebasiiras usu tunnistamine. Kui iga akadeemiline filosoof Sidgwickist saadik püüdis seda eetikat välistada, siis näitaks teatud vaimset provintslikkust, kui seda ühitamatust ei nähtaks kõige olulisema tõsiasjana nende filosoofide kohta ning nendevahelisi erinevusi võrdluses mõneti tühistena. Selle ülemineku tegi peaaegu möödaminnes Sidgwick. Ta defineerib [[kavatsus]]e niimoodi, et peab ütlema, et kavatsetakse oma tahtliku teo kõiki ettenähtavaid järelmeid. See definitsioon on ilmselt ebaõige. Selle abil ta püstitab eetikateesi, et inimese vastutust selle eest, mida ta ette nägi, ei mõjuta mitte kuidagi see, et tal ei olnud selleks soovi, ei eesmärgina ega eesmärgi vahendina. Inimese vastutust oma teo tagajärje eest, mida ta näeb ette, ei mõjuta see, et ta seda ei kavatse. Oletame, et inimesel on vastutus mõnd last ülal pidada, ja ta peab valima, kas teha midagi häbiväärset või minna vangi, mille tagajärjena ta lakkab last ülal pidamast. Sidgwicki õpetuse järgi pole tema vastutuse juures selle eest, et ta lakkab last ülal pidamast, mitte mingit vahet, kas ta teeb seda selle enda pärast või vahendina mõneks muuks eesmärgiks või toimub see ettenähtava ja vältimatu järelmina sellest, et ta läheb pigem vangi kui teeb midagi häbiväärset. Ainus asi, mida tema jaoks on mõistlik kaaluda, on ühe või teises teo järelmid, mitte selle seesmine halbus. Eeldusel, et ta otsustab mõistlikult, et sellest suurt kahju ei sünni, võib ta toime panna palju häbiväärsema asja kui see, et ta meelega võtab lapselt toetuse ära. Ja kui tema kalkulatsioonid osutuvad tegelikult vääraks, siis ta ei ole järelmite eest vastutav, sest ta ei näinud neid ette. Ta saab end vabastada süüst kõige häbiväärsemate tegude tegelike järelmite eest, kuni ta saab näidata, et ta ei näinud neid ette. Anscombe aga väidab, et inimene on vastutav oma halbade tegude halbade järelmite eest, kuid ei ole kiiduväärt heade tagajärgede eest; ja ümberpöördult, ta ei ole vastutav heade tegude halbade järelmite eest.
 
Anscombe arvab, et see Sidgwicki käik seletab erinevust vanamoodsa utilitarismi ja hilisema [[konventsionalismkonsekventsialism]]i (Anscombe'i termin) vahel. Sellega andsid moraalifilosoofid seda laadi kaalutlusele, mida varemalt oleks peetud kiusatuseks, seda laadi kaalutlustele, mida meestele esitasid abikaasad ja meelitavad sõbrad, staatuse oma teooriates. Konsekventsialism on pinnapealne filosoofia. Piiripealsete juhtumite puhul vaadeldakse, kas teatud asjaoludel on tegu näiteks mõrva või ebaõiglase teoga, ning vastavalt otsusele otsustatakse, kas seda teha, ([[kasuistika]]). Aga konsekventsialisti jaoks on rumal tõstatada küsida, mida on teatud asjaoludel õige teha. Kasuist küsib seda ainult selleks, et küsida, kas üht või teist asja oleks lubatav teha või kas üht või teist asja ei oleks lubatav mitte teha, ja ainult juhul, kui mõnd asja mitte teha pole lubatav, saaks ta öelda, et seda tulekski teha. Muidu ei saa ta ühtki tegu ette kirjutada, sest tegelikel juhtudel võivad ettearvamatud asjaolud ette öelda igasuguseid võimalusi. Aga konsekventsialistil ei ole alust öelda, mis on lubatav, mis mitte. Ta saab öelda ainult, et inimene ei tohi seda või seda esile kutsuda; ta ei tohi öelda, et inimene kutsub tegelikul juhtumil esile selle-ja-selle, kui ta seda-ja-seda ei tee. Ja piiripealseteks saab konsekventsialist juhtumeid podada ainult mingi seaduse või standardi järgi, ja selleks ta saab võtta ainult standardi, mis on käibel tema ühiskonnas või tema ringkonnas, ja neid nad ei kritiseeri. Aga on vähetõenäoline, et kõik konventsionaalsed standardid oleksid respekteeritavad. Ja hüpoteetiliste olukordade mõte paistab olevat saada kätte hüpoteetiline otsus teha mingit halba laadi asja. Ja see tekitab inimestel eelsoodumuse nõustuda sarnaste halbade tegudega või kiita ja meelitada neid, kes neid teevad, ka siis, kui kujuteldavaid meeleheitlikke asjaolusid üldse ei ole.
Mõnikord otsitakse võimalust säilitada juriidiline käsitus ilma jumaliku seaduseandjata. Võiks apelleerida ühiskonna "normidele"; need aga võivad olla igasugused. Seadusandlus "iseenda jaoks" on absurdne. Võidakse öelda, et tuleb kujundada nii head reeglid, kui osatakse, ning järgida neid, kuni leitakse midagi paremat. Kas see toob head või kurja, see sõltub reeglite sisust. Sellises hoiakus on vähemalt teatud sokraatiline kahtlus; peabki olema hea, kui mõeldakse, et võib-olla ollakse lootusetult eksiteel. "Normide" otsimine võib viia loodusseaduste otsimisele, just nagu universum oleks seaduseandja; aga tänapäeval pole tõenäoline, et see viiks heade tagajärgedeni, õigluse mõisteteni.
31

muudatust