Hapnik: erinevus redaktsioonide vahel

Mayow täheldas, et kuumutamisel [[antimon]]i kaal suureneb, ning tegi järelduse, et ''nitroaereus'' ühineb sellega.<ref name="EB1911"/> Ta arvas ka, et [[kopsud]] eraldavad ''nitroaereus''<nowiki>'t</nowiki> õhust ning annavad selle edasi verre ning et [[animaalne soojus]] ja [[lihas]]te liikumine tulevad ''nitroaereus''<nowiki>'e</nowiki> reageerimiseks teatud aintegaainetega veres.<ref name="EB1911"/> Nende ja teiste katsete ja ideede kirjeldused avaldati [[1668]] tema raamatus "Tractatus duo" (traktaat "De respiratione").<ref name="WoC"/>

d ning rääkis talle oma katsest ja sellest, kuidas ta uue gaasi avastas. Ka Scheele postitas 30. septembril 1774 Lavoisier'le kirja, milles ta kirjeldas, kuidas ta oli avastanud seni aine, kuid Lavoisier ei tunnistanud, et on selle kirja saanud (kirja koopia leiti pärast Scheele surma tema asjade hulgast).<ref name="NBB300"/>

Vaieldamatult (kuigi tema kaasaegsed seda vaidlustasid) tegi Lavoisier esimesed adekvaatsed kvantitatiivsed katsed [[oksüdatsioon]]iga ja andis põlemise esimese korrektse [[seletus]]e ([[põlemise hapnikuteooria]]).<ref name="ECE500"/> Ta kasutas seda katset ja sarnaseid katseid, mida kõiki ta alustas [[1774]]. aastal, et [[flogistoniteooria]]t diskrediteerida ning tõestada, et Priestley ja Scheele avastatud aine on [[keemiline element]].

Lavoisier nmetaspani "eluõhule" [[1777]]. aastal nimetuse ''oxygène, mis tuli'' vanakreeka sõnast ὀξύς (''oxys'') ('terav', keemia mõistes '[[hape]]' hapete maitse järgi) ja järelliitest -γενή (''-genēs'') ('sigitaja', keemias 'tekitaja'), sest ta arvas, et hapnik on kõigi hapete koostisosa.<ref name="mellor">G. D. Parks, J. W. Mellor. ''Mellor's Modern Inorganic Chemistry'', 6. trükk, Longmans, Green and Co: London 1939.</ref> Keemikud (eriti Sir [[Humphry Davy]] [[1812]]) tegid hiljem kindlaks, et Lavoisier eksis selles (tegelikult on hapete keemia aluseks [[vesinik]]), kuid see enam hapniku nimetust ei mõjutanud.

[[Thomas Kuhn]] kasutab [[Teadusrevolutsioonide struktuur#VI. Anomaalia ja teaduslike avastuste ilmumine|"Teadusrevolutsioonide struktuuri" VI peatükis]] hapniku avastamislugu selle kohta, et uudsete nähtuste avastamine ja teoreetiliste uuenduste leiutamine on lahutamatult seotud ning teaduslikku avastust ei saa täpselt dateerida ja sageli ka mitte atribueerida, sest avastus on protsess, mis hõlmab uut laadi nähtuse olemasolu ja olemuse kindlakstegemist ja see nõuab aega. Avastus ei ole võrreldav tavalise nägemisega; küsimusel, millal täpselt see tehti, puudub tähendus. Hapniku avastamise prioriteedi küsimus oli nii terav osalt selleärastsellepärast, et see avastus oli paradigmamuutuse lahutamatu osa. Lavoisier hülgas [[flogistoniteooria]] [[põlemise hapnikuteooria]] kasuks ja pani sellega alguse [[keemiarevolutsioon]]ile. Hapniku avastamine andis lihtsalt konkreetse kuju tema aimdusele, et põlemisel neeldub mingi õhu koostisosa. Priestley küll isoleeris hapniku, kuid samastas sedaselle algul teise gaasiga, mille ta oli varem avastanud, seejärel aga pidas deflogisteeritud õhuks, millel on suurem võime flogistoni vastu võtta; seega ei väljunud ta flogistoniteooria raamest. Ka Lavoisier ei mõistnud hapnikku nii, nagu seda tänapäeval mõistetakse: algul oli see tema meelest õhk ise, hiljem pidas ta gaasilist hapnikku hapniku kui [[happelisuse printsiip|happelisuse printsiibi]] ja [[soojusaine]] ühendiks. Hapniku avastamise saab Kuhni järgi dateerida ajavahemikku 1774–1777.

Kui [[inimene]] [[hingamine|hingab]] hapnikku [[osarõhk|osarõhuga]] 0,75 kuni 175–1 [[atmosfäär (ühik)|atmosfäär]]i, hakkab ta umbes 10...2010–20 [[tund|tunni]] pärast kannatama [[kopsud|kopsu]]e [[ärritus|ärrituse]]t käes. Kui hapniku mõju jätkub, järgneb [[surm]]. 0,5-atmosfäärist osarõhku on [[inimkatse]]tes talutud [[nädal]]a jooksul ilma kahjustusteta.

Hapnikurikkas keskkonnas on suur [[tuleohtlikkus|tuleoht]], sest põlemist kiirendab peale hapniku suurema kontsentratsiooni ka asjaolu, et vähem põlemis[[soojust]] kulub [[lämmastik]]u soojendamisele, mistõttu [[leek]] on kuumem. Kui hapnik on enne süttimist [[segu|segatud]] [[gaas]]iliste või [[suspensioon|suspendeeritud]] [[põlevaine]]tega, tekib [[plahvatus]], millega võib kaasneda [[detonatsioon]]. Eriti ohtlik on selles suhtes vedel hapnik. Vedela hapnikuga immutatud põlevaineid nimetatakse [[oksülikviidid|oksülikviitideks]] ja neid kasutatakse [[lõhkeaine]]tena: nende eeliseks on see, et kui nad ei lõhke, siis [[auramine|aurab]] hapnik aja jooksul ära ja [[plahvatusohtlikkus|plahvatusoht]] kaob. Oksülikviite moodustab ka [[asfalt]] kui [[poorsus|poorne]] orgaaniline aine. Need on mehhaaniliseltmehaaniliselt tundlikud, nii et vedela hapnikuga märjaks saanud asfalt võib detoneeruda ülesõitmise või pealeastumise tagajärjel. Et hapniku keemistemperatuur on kõrgem kui [[õhk|õhu]] teisel põhikomponendil lämmastikul, [[kondensatsioon|kondenseerub]] ta õhu vedeldamisel kergemini: õhk hakkab kondenseeruma temperatuuril –191 °C, ja tekkiv vedelik on rikastatud hapnikuga, mida seal on 48%. Mis tahes koostisega vedela õhu auramisel aurab valdavalt lämmastik ja järelejääv vedelik rikastub hapnikuga; ka võib vedel lämmastik või õhk kokkupuutel õhuga õhust hapnikku juurde kondenseerida. Seetõttu on vedel õhk kokkupuutel põlevainetega ohtlik.