Redaktsioon: 11. veebruar 2015, kell 10:30 redigeeri Kuriuss (arutelu \| kaastöö) Usaldatud kasutajad 185 556 muudatust PResümee puudub Märgis: Visuaalmuudatus ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 18. juuli 2015, kell 15:42 redigeeri eemalda Kuriuss (arutelu \| kaastöö) Usaldatud kasutajad 185 556 muudatust P Argentiina > Argentina Uuem muudatus →
25. rida: 15. detsembril [[1969]] määras paavst [[Paulus VI]] ta [[Venezia]] patriarhiks. [[5. märts]]il 1973 sai ta San Marco [[kardinal\|kardinalpreestriks]]. Luciani pidas Venezias 5 [[oikumeenia\|oikumeenilist]] konverentsi ning [[anglikaani kirik]]u ja katoliku kiriku rahvusvahelise ühiskomisjoni kohtumise. [[1972]]–[[1975]] oli ta Itaalia Piiskoppide Konverentsi asepresident. Ta osales [[30. september\|30. septembrist]] [[6. november\|6. novembrini]] [[1971]], [[27. september\|27. septembrist]] [[26. oktoober\|26. oktoobrini]] [[1974]] ja 30. septembrist [[29. oktoober\|29. oktoobrini]] [[1977]] maailma piiskoppide sinodil. Kardinalina kirjutas Luciani raamatu ''"Illustrissimi''", mis sisaldas kirju mitmesugustele ajaloolistele ja väljamõeldud isikutele, kasutades nende kogemust mõistulugudena oma [[jutlus]]tes. Adressaatide hulgas olid [[Jeesus Kristus]], kuningas [[Taavet]], habemeajaja [[Figaro]], [[Austria-Ungari]] keisrinna Maria Theresa, [[Pinocchio]], [[Mark Twain]], [[Charles Dickens]] ja [[Christopher Marlowe]]. [[Juuni]]s [[1975]] kinnitas ta, et [[kommunism]] on [[kristlus]]ele sobimatu. Sooja huumorimeelega inimesena, kes ise nimetas end vaikseks, vähenõudlikuks ja tagasihoidlikuks, oli ta jõudnud Rooma veneetslaste sooja kiindumuse saatel. Pärast valimisi suutis ta [[27. august]]i [[angelus]]el (ta valiti [[laupäev]]al, nii et see oli tema esimene päev paavstina) maailmale oma loomuliku sõbralikkusega muljet avaldada. Tema stiil oli rabavalt erinev tema eelkäija Paulus VI omast: viimane oli küll austatud, kuid jättis jaheda intellektuaali mulje. Johannes Paulus I sarnanes rohkem Johannes XXIII-ga; oma kiindumuse tõttu mõlemasse mehesse võttis ta endale nimeks Johannes Paulus, mis oli esimene kaksiknimi paavstide ajaloos. 33. rida: Johannes Paulus I valiti paavstiks 26. septembril 1978 konklaavi 4 voorus. [[25. september\|25.]]–26. septembril 1978 toimunud konklaavil osales 111 kardinali. See oli kõige suurema osavõtjate arvuga konklaav ajaloos, hiljem on veel rohkem kardinale osalenud [[2005]]. aasta konklaavil, kus valiti [[Benedictus XVI]]. Johannes Paulus I oli esimene uuema aja paavst, kes oma pöördumistes ütles enda kohta "mina", mitte "meie", kuigi traditsioonitruud abilised, keda paavsti tagasihoidlik soojus ja mitteformaalsus pani kohmetuma, kirjutasid tema tegelikud kõned pressiteadete ja [[L'Osservatore Romano]] jaoks sageli formaalsemasse stiili ümber. Ta oli esimene paavst üldse, kes tegi end "inimnäoliseks" (ta tunnistas avalikult, et Venezia patriarhiks määramine oli pannud ta punastama). Ta oli esimene paavst, kes keeldus ''[[sedia gestatoria]]'' 'st, kuni kardinalide surve veenis teda selle vajalikkuses, sest muidu usklikud ei näeks teda ([[Vatikan]]i ametiisikud ei öelnud talle, et nad häbenesid tema kohmakat lampjalgset kõnnakut, mis ei olnud nende meelest "kuninglik"). Ta oli esimene paavst, kes tunnistas, et paavstiks saamise väljavaade tundus talle nii kohutav, et teised kardinalid pidid teda julgustama seda vastu võtma "''Tempestas magna est super me''"). (Ta olevat konklaavile talle omase naeratusega öelnud: "Andku Jumal teile andeks, mis te minu nimel olete teinud.") Ta oli ka esimene paavst, kes keeldus tuhande aasta vanusest pompöössest paavsti kroonimise tseremooniast ja paavsti[[tiaara]]st, vaid ta pühitseti[[3. september\| 3. septembril]] ametisse. (Igatahes vihjas ta oma abilistele ja meeskonnale, et ei pea end paavstiks sobivaks.) Johannes Paulus I andis katoliku kirikule üllatava alandlikkuse märgi; ka tema moto oli "''Humilitas''" ('alandlikkus'). Ta valiti [[konklaav]]il neljandas hääletusvoorus, mis annab tunnistust sellest, et [[konsensus]]ele jõuti kiiresti. Üldiselt arvatakse, et valiku põhjuseks olid rivaalitsevad leerid kardinalide kolleegiumis. Traditsionalistid pooldasid kardinal [[Giuseppe Siri]]t, ent progressivistid ja Teise Vatikani kirikukogu toetajad olid kindlalt tema vastu. Mõned Teise Vatikani kirikukogu pooldajad ja mõned Itaalia kardinalid pooldasid kardinal [[Giovanni Benelli]]t, teised aga olid tema vastu tema "autokraatlike" tendentside tõttu. Kahanev pooldajaskond oli kardinal [[Sergio Pignedoli]]l, kes oli ise nii kindel selles, et paavstiks valitakse just nimelt teda, et ta läks kiirdieedile, et valge [[sutaan]] talle selga läheks, kui ta valitakse. Mitteitaallaste seas (nüüd on itaallased üha rahvusvahelisemas kardinalide kolleegiumis aina suuremas vähemuses) olid sellised tegelased nagu kardinal Karol Wojtyła, "välismaalane", kelle saamist oma järglaseks Johannes Paulus I ennustas. (Luciani ei nimetanud selle "välismaalase" nime, vaid kordas ainult, et too oli konklaavil istunud tema vastas. [[Sixtuse kabel]]i istumise plaanid augustiks 1978 näitasid, et Luciani vastas oli Wojtyła.) 68. rida: \|} Johannes Paulus I ametissepühitsemise tseremoonial osalesid [[~~Argentiina~~Argentina president]] [[Jorge Rafael Videla]], [[Hispaania kuningas]] [[Juan Carlos I]], [[Belglaste kuningas]] [[Baudouin I]], [[Monaco vürst]] [[Rainier III]], Saksamaa FV liidukantsler [[Helmut Schmidt]], [[Liechtensteini vürst]] [[Franz Josef II]] ja [[Luksemburgi suurhertsog]] [[Jean]]. Üldise arvamuse kohaselt oli Johannes Paulus I teoloogias konservatiivne. Ta kaitses avalikult Paulus VI paljuvaieldud [[entsüklika]]t suguliste kommete kohta ''"Humanæ Vitæ''". (Tõsi küll, eraviisiliselt oli ta Paulus VI-t üles kutsunud võtma teistsugust seisukohta.) Ta pani Vatikani tublisti muretsema, kui ta võttis vastu [[ÜRO]] esindajat, et arutada [[ülerahvastatus]]t [[kolmas maailm\|kolmandas maailmas]]. Mõned entsüklika ''"Humanæ Vitæ''" vastased väljendasid lootust, et võttes arvesse tema arvamusi, mis ta Paulus VI-le oli väljendanud, ning tema sügavutiminevat arutelu kolmanda maailma rahvaarvu kasvu probleemide üle annab uus paavst välja entsüklika, mis "kohandab" entsüklikat ''"Humanæ Vitæ''". Kuid tema ootamatu surma tõttu jäid tema plaanid selles asjas teadmata. Ühe oma esimese paavstliku aktina kavatses ta ette valmistada entsüklika, mis kinnitaks Teise Vatikani kirikukogu joont (ta nimetas seda erakordselt mastaapseks ajalooliseks ja katoliku kiriku kasvamise seisukohast oluliseks sündmuseks) ja paneks kiriku distsipliini preestrite ja usklike seas maksma. Distsipliini asjus oli ta reformaator ja tal oli idee kanda 1% iga kiriku sissetulekutest üle kolmanda maailma vaeste kirikute heaks. 106. rida: Johannes Paulus I valitses 33 päeva. See oli lühim valitsemisaeg pärast [[Leo XI]]-st. Johannes Paulus I surm tekitas kogu maailmas suure šoki. Vatikan tekitas suuri probleeme seoses tema surmaga seotud sündmuste käsitlemisega. Valetati selle kohta, kes leidis tema surnukeha: Vatikan väitis, et see oli paavsti sekretär [[John Magee]], tegelikult aga selgus hiljem, et selle leidis õde Vincenza, üks nunn paavsti majapidamisest, kes oli talle [[kohv]]i toonud. Valetati surma aja kohta. Valetati, et tema isiklikud asjad (prillid, testament, dokumendid, mille kallal ta parajasti töötas, kui ta suri) olid tema magamistoast kadunud ja neid ei leitudki. Tegelikult olid tema asjad tema õe perekonna valduses. Väideti, et ta luges parajasti [[Thomas a Kempis]]e raamatut ''"[[De Imitatione Christi]]''". Tema surma kohta räägiti omavahel vastuolus olevaid lugusid. Vihjati sellele, et tema halb tervis tulenes rohkest suitsetamisest. Tegelikult ta ei ole kunagi suitsetanud. Selle väärteabe mõju näitab ajalehe Irish Independent pealkiri "Kolmkümmend kolm vaprat päeva": artiklis maalitakse pilt nõrgast ja haigest mehest, kes on füüsiliselt võimetu taluma paavstiks oleku raskust ja kelle see tappis. Kõige dramaatilisem on see, et paavsti keha [[palsameerimine\|palsameeriti]] ühe päeva jooksul pärast tema surma, mis on vastuolus [[Itaalia]] seadustega (ent Vatikan ei ole Itaalia [[jurisdiktsioon]]i all). Tema surma ümber levisid mitmed kuulujutud: üks paavsti külastanud [[prelaat]] olevat [[audients]]i ajal mõni päev varem surnud, sest ta olevat joonud paavstile määratud "mürgitatud kohvi"; see surm leidis küll aset, ent mürgi kohta polnud tõendeid. Teise jutu järgi olevat paavst kavatsenud Vatikani kõrgemaid ametnikke korruptsioonisüüdistuste tõttu vabastada; sellisest kavast ei ole tõendeid, kuigi paavst oli teadlik probleemidest Vatikani panga asjaajamises: tal oli olnud konflikt Vatikani pangaga, kui see mõni aasta varem oli Venezias müünud ühe kirikupanga. Kiire palsameerimine äratas kahtlusi, et seda tehti [[lahkamine\|lahkamise]] vältimiseks. Ent Vatikan rõhutas, et paavsti lahkamine on Vatikani seadustega keelatud. Hiljem selgus, et ka see pole tõsi: 1830 lahati paavst [[Pius VIII]] surnukeha. Lahkamisel ilmnes tõendeid selle kasuks, et Pius VIII võidi mürgitada. Vatikani vastuolulised teated seoses Johannes Paulus I surmaga ja "ebatäpsed" avaldused selle kohta, kes leidis surnukeha, mida ta parajasti luges, millal ta leiti ning kas lahkamine on võimalik, kutsusid esile rea [[vandenõuteooria]]id, millest mitmed olid seotud Vatikani pangaga. [[David Yallop]]i raamat ''"In God's Name''" (''Jumala nimel'') esitas teooria, mille kohaselt paavst oli "potentsiaalseks ohuks" väidetava korruptsiooni tõttu Vatikani pangas, mille õige nimi on ''"Istituto per le Opere Religiose''" (IOR), millesse olid segatud [[vabamüürlus]] ja [[maffia]] ning milles oli kaassüü Rooma kuurial. Kuigi Yallopi raamat paljastas mitmed Vatikani "ebatäpsed" avaldused mõne päeva jooksul pärast Johannes Pauluse surma ning äratas rahvusvahelist tähelepanu (isegi mõned kõrged kirikutegelased nõudsid surma enda uurimist), ei ole selles esitatud teooriat leidnud laia aktsepteerimist ning järgnev [[John Cornwell]]i raamat on neid õõnestanud. Ka filmis ''"Ristiisa III''" kujutati Vatikani panga osalust organiseeritud kuritegevuses ning paavst Johannes Paulus I mõrvamiseni viinud intriige. Hiljuti teatati, et Johannes Paulus I surma uurimist on uuesti alustatud. On võimalik, et paavst Johannes Paulus I suri kas [[loomulik surm\|loomulikku surma]] või [[madal vererõhk\|madala vererõhu]] vastase ravimi [[üledoos]]i tagajärjel. Isegi näiliselt kahtlasel kiirel palsameerimisel võib olla loomulik seletus. Tema kahe eelkäija [[Pius XII]] ja [[Paulus VI]] surnukehad lagunesid kiiresti. Piuse puhul ebaõnnestunud palsameerimine koguni kiirendas protsessi. (Pius XII kiiresti laguneva keha lehk pani mõned [[auvahtkond\|auvahtkonnas]] olnud [[Shveitsi kaardivägi\|Šveitsi kaardiväelased]] oksendama ja minestama; keha läks lillaks ja nina tuli ära). Et Johannes Paulus I suri septembris, mil Roomas on palav, siis on ehk mõistetav, miks Vatikani ametnikud tahtsid ära hoida säärase õnnetuse kordumist. Väitel, et paavsti lahkamist keelab mingi reegel, võis olla süütu seletus: kui paavsti surnukeha oli kiire lagunemise vältimiseks palsameeritud, võidi see "reegel" palsameerimise tagantjärele õigustamist välja mõelda. (On väidetud, et paavsti sõpradel kästi mõneks ajaks mingi "ülevaatuse" pärast surnukeha juurest lahkuda; võib-olla toimus isegi lahkamine. Igatahes ei ole mingeid leide avaldatud; see viitab võimalusele, et leiti mingeid tõendeid selle kohta, et paavst ei surnud loomulikku surma, vaid kas mõrva või üledoosi tõttu, millest Vatikan ei tahtnud avalikult teatada.) ===John Cornwalli teooria=== [[Suurbritannia\|Briti]] ajaloolane ja ajakirjanik [[John Cornwell]] esitas raamatus ''"A Thief in The Night''" teistsuguse teooria. Ta väidab, et Lucianil oli tõesti halb tervis, nagu kinnitavad paavsti venna- või õetütar, kes on arst, ja mitmed Vatikani kõrgemad ametnikud. Lucianil olevat [[pöid\|pöiad]] ja [[pahkluu]]s paistes olnud (mis annab tunnistust halvast vereringest ja vere liigsest hüübimisest), nii et ta ei saanud kanda kingi, mis talle valimiste ajal osteti. Ta ei olnud käinud Vatikani arsti juures ega võtnud talle kirjutatud ravimeid. Cornwell jõudis järeldusele, et Johannes Paulus I suri [[kopsuemboolia]]sse (1976 oli Lucianil olnud võrkkesta emboolia). Cornwell arvas,

Johannes Paulus I: erinevus redaktsioonide vahel