Wildfelli härrastemaja rentnik: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P mandri- > Mandri-
21. rida:
Kirjastus Jumalikud Ilmutused
}}
"'''Wildfelli härrastemaja rentnik'''" (ka "Wildfelli Halli rentnik", [[inglise keel]]es ''The Tenant of Wildfell Hall'') on inglise kirjaniku [[Anne Brontë]] [[1848]]. aastal avaldatud teine ja ühtlasi viimane romaan ([[kiriromaan]]). Raamat on kirjutatud Gilbert Markhamilt õemehele härra Jack Halfordile saadetud kirjade vormis, jutustades loo, kuidas Gilbert oma naisega kohtus. Jutustuses on oluline osa Gilberti naise Heleni päevikul - romaanis on sealt ka päevikustiilis väljavõttedväljavõtteid.
 
==Romaani iseloomustus==
51. rida:
Umbes samal ajal hakkavad naabruskonnas levima kuuldused, mille arvatavasti Eliza Millward või Jane Wilson olid algatanud, et proua Grahami poja isa on härra Lawrence - samuti naabruses elav poissmees, kellega Gilbertil olid siiani olnud sõbralikud suhted. Kui kuulujutud ka Gilberti kõrvu jõuavad, arvab ka tema esialgu märkavat Arthuri ja härra Lawrence'i vahel sarnasust, ent lähemalt vaagides leiab, et nad ikka ei ole nii väga ühesugused. Külajuttudest šokeerituna ei usu ta neid, sest proua Graham ei näita välja mingit erilist poolehoidu viimase suhtes. Härra Lawrence hoiab samas ilmselgelt naist väga ja on temast kõneldes sama salalik, kui proua Graham ise, mille tõttu meestevaheline endine sõprus kahanema hakkab. Härra Markham läheb isegi nii kaugele, et nimetab härra Lawrence'i silmakirjateenriks.
 
Nädal pärast seda juhtumit läheb Gilbert taas proua Helen Grahamile külla - seda pärast luhtunud katseid teda „kogemata“ põldudel jalutamas või maalimas kohata. Nad jalutavad koos aias ja vestlevad, kuni peatuvad ühe sammalroosi puhma juures, mille Gilbert talle mõne nädala eest Rose'i nimel oli toonud. Naine murrab ühe õie ja palub Gilbertil selle Rose'ile anda; tema küsimuse peale, kas ta seda endale võtta ei või, vastab proua, et temale on mõeldud teine. Kui proua Graham roosi Gilbertile ulatab, ei võta too mitte ainult roosi, vaid ka seda hoidva käe, mida ei tõmmatagi kohe vabaks. Härra Markham arvab, et tema võidutund on saabunud. Järsku on aga naise näost lugeda sisemist pingelist võitlust ning käsi tõmmatakse kohe noorhärra haardest vabaks. Proua Graham astub isegi paar sammu tagasi enne teatamist, et nii ei saa, seades tingimuseks, et Gilbert võib teda võtta vaid emaliku või õeliku sõbrana ega mitte kunagi millegi rohkemana.
 
Kolme nädala pärast näeb Gilbert Heleni aias midagi, mida ta ei oleks tohtinud näha: härra Lawrence'it ja Helenit koos jalutuskäigul, mehe käsi ümber viimase piha, Heleni käsi Frederick Lawrence'i õlal, pidamas avameelset dialoogi.
67. rida:
Umbes samal ajal tutvub Helen ühe meeldiva välimusega noormehega, härra Arthur Huntingdoniga, kes temale omakorda lähenemiskatseid ja meelitusi hakkab tegema ning kelle abieluettepaneku Helen tädi vastupanule ja korrale kutsumisele vaatamata vastu võtab. Helen usub siiralt, et kuigi härra Huntingdon ei ole loomult just kõige parem mees, suudab ta teda muuta, tema metsikust hoole ja armastusega tasandada.
 
Kahjuks pettub Helen oma mehes juba esimeste abielunädalate jooksul. Ta ei kahetse veel oma sammu, kuid soovib, et oleks härra Huntingdoni enne abielu paremini tundma õppinud, sest mees osutub väga isekaks. Kõigepealt veedavad nad oma mesinädalad mandriMandri-Euroopas liig kiirustades nii, et Helen saab väga vähe näha; järgmisena muutub Arthur Jumala peale kadedaks, sest tema naine peab oma suhet Jumalaga olulisemaks suhtest enda abikaasaga.
 
Aastate möödudes pöördub abikaasade läbikäimine ainult halvemuse poole. Arthur jätkab oma abielueelset metsikut ning elupõletavat eluviisi, seda vaatamata oma naise pahameelele, kelle ta aina pikemateks perioodideks üksi koju jätab, et sõpradega Londonis ja mujal lõbutseda, pidamata seejuures kinni oma lubadustest. Samuti suurenevad järk-järgult alkoholikogused, mida Arthur tarbib.
73. rida:
Aasta pärast nende abielu sünnib Helenil poeg, kellele pannakse nimi tema isa nime järgi. Härra Huntingdon jääb aga esialgu oma poja suhtes külmaks, peab teda igavaks, ent veel ühe aasta möödudes asub teda ära hellitama, õpetades teda hiljem endasuguseks ropu suuga joodikuks.
 
Umbes samal ajal sokutab Arthur oma naise parima sõbratari Milicent Hargrave'i ühele oma joomakaaslasele, härra Hattersley'le mehele, saates niiviisi ka tema kohutavasse abielusse, ilma et Helen olnuks võimline seda takistama, sest Milicenti emal, proua Hargrave'il oli kinnisideeks panna enda tütred mehele mõne jõuka pere vanimatele poegadele, vaatamata sellele, kas see ka tüdrukutele meelepärane on.
 
Helen Huntingdoni kolmandal abieluaastal kaob Heleni ja Arthuri vahel igasugune armastus ja usaldus, sest ühel õhtul tunnistab Helen põõsastikus olles, kuidas tema mees teda teise naisega petab. Heleni viha ja pettumust suurendab veelgi fakt, et tegemist on leedi Annabella Lowborough'ga, naisega, kes oli abiellunud vaid raha pärast „hea mehega“ ning keda Helen polnud kunagi sallinud. Lord Lowborough aga armastab oma naist tõeliselt. Ta on Arthuri vana sõber, kuid on joomise ja märatsemise maha jätnud, olles selle pärast nüüd meesteseltskonna naerualune.
 
Järgnevad aastad elab abielupaar oma häärberis nagu täielikud võõrad. Helen on vaid tasuta majapidajanna. Ometigi ei anna Arthur Huntingdon lahutust. Heleni olukord on seda hullem, et Milicenti vend Walter, kes teab väga hästi Heleni olukorda, proovib Helenit oma armukeseks saama ärgitada. Arthur oli avalikult selleks kõigile meestele loa andnud.