Romantism: erinevus redaktsioonide vahel

{{toimeta}}

'''Romantism''' on [[kunst]]i ([[arhitektuur]], [[kirjandus]], [[kujutav kunst]], [[muusika]], [[teater]], [[filmikunst|kino]]) suund, sotsiaal-poliitiline [[ideoloogia]] ning [[stiil]]iperiood, mis tuli [[1820. aastad|1820.]]–[[1830. aastad|1830. aastail]] [[klassitsism]]i asemele. Romantismi iseloomustab mineviku idealiseerimine, võõrdumus tegelikkusest, [[individualism]], ebatavalised tegelaskujud ja [[süžee|sündmustik]]. Romantismi tekkimise allikaks olid [[1789]]. aasta [[Prantsuse revolutsioon]]i poolt äratatud rahvahulkade [[vabadus]]liikumine, rahva võitlus [[feodalism]]i ja [[rahvus]]liku rõhumise vastu ning ühiskonna laiade kihtide pettumine [[18. sajand]]i [[revolutsioon]]ide tulemustes. Romantism oli reaktsiooniks [[kodanlus|kodanliku]] korra võidule. Romantikute huvi oma rahva [[muinasaeg|muinsuse]], [[ajalugu|ajaloo]] ja [[rahvaluule]] vastu pani aluse mitmele [[teadus]]harule. Paljud romantilised teosed kajastavad kirglikku tulevikuühiskonna unistust, on feodalismivastased, seoses oma ajastu vabadusliikumisega. Isiksuse vabastamise, [[võõrandumine|võõrandumise]] ületamise jms. mõistetega opereerides on romantikud olnud esimesi [[kapitalism]]i kriitikuid. Kapitalismi kriitika oli enamasti ühekülgne, nähes ainult kapitalismi varjukülgi ja märkamata seda progressiivset, mida uue korra võit endaga kaasa tõi. Romantism otsis väljapääsu ühiskondlikest ning ajaloolistest vastuoludest ideaalide loomises, mis kujutasid endast minevikku vajunud [[keskaeg|keskaja]] apoloogiat. Olevikupõlgus võis põhjustada ka feodaalse [[reaktsioon (poliitika)|reaktsioon]]i, näiteks [[restauratsiooni]], pooldamist. Siit tuleneb ka see, et romantikud armastavad erakordseid olukordi ja fantastilisi kujusid. Ühtlasi väljendas romantism üldsuse laiade ringkondade protesti nii kodanliku kui ka feodaalse sotsiaalse korralduse [[süsteem]]i vastu, [[poliitika|poliitilise]] [[reaktsioon (poliitika)|reaktsioon]]i vastu. Kuigi romantismi [[esteetika|esteetilised]] ideaalid olid sageli [[Utoopia|utoopilise]] iseloomuga, romantikute tegelaskujud tihti kahestunud, sisemiselt [[tragöödia|traagilised]], väljendas see siiski mingisugust huvi rahvahulkade [[elu]] vastu ning oli suunatud [[tulevik]]ku.

 

 

=== [[Inglismaa]] ja [[Šotimaa]] ===

:[[William Blake]] (kunstnik, poeet)

:[[George Byron]] (poeet)

 

=== [[Norra]] ===

:[[Henrik Wergeland]] (poeet)

:[[Edvard Grieg]] (helilooja)

 

=== [[Prantsusmaa]] ===

:[[Honore de Balzac]] (romaanikirjanik)

:[[Hector Berlioz]] (helilooja)

 

=== [[Saksamaa]] ===

:[[Achim von Arnim]] (kirjanik)

:[[Johannes Brahms]] (helilooja)

 

=== [[Venemaa]] ===

*[[Mili Balakirev]] (helilooja)

*[[Aleksandr Borodin]] (helilooja)

== Vaata ka ==

 

 

[[Kategooria: Kirjandusvoolud]]