Roger II: erinevus redaktsioonide vahel

Pärast Anacletuse surma jaanuaris 1138 püüdis Roger Innocentiuselt[[Innocentius II]]-elt kinnitust oma tiitlile. Siiski tahtis paavst sõltumatut Capua vürstkonda [[puhverriik|puhverriigiks]] [[Sitsiilia kuningriik|Sitsiilia kuningriigi]] ja [[Kirikuriik|Kirikuriigi]] vahele, sellega ei olnud Roger nõus. [[1139]]. aasta suvel tungis paavst Innocentius II suure armeega kuningriiki, kuid sattus [[Galluccio]] all (22. juulil 1139), tänapäeva [[Cassino]]st kagus, Rogeri poja pooltpoolsesse varitsusse ja võeti kinni. Kolm päeva hiljem kuulutas paavst [[Mignano leping]]uga, et Roger II on ''rex Siciliae ducatus Apuliae et principatus Capuae''. Kuningriigi piirid fikseeriti paavstiga alles oktoobris [[1144]]. Need maad olid järgmise seitsme sajandi jooksul [[Napoli kuningriik|Napoli]] ja Sitsiilia kuningriikide koosseisus.

Aastal [[1139]] otsustas [[Bari]], kus möödunud aasta sõdade ajal 50 000 asukat olid jäänud puutumatult paksude müüride taha, alistuda: ''excellentissimus princeps'' [[Giacinto (Bari)|Giacinto]], kes juhtis linna mässu[[mäss]]u, poodi koos paljude oma järgijatega, kuid linn vältis rüüstamist. Vürsti ja tema kaaskondsete hukkamine oli võibolla kõige vägivaldsem tegu Rogeri elus.

Kui tema pojad võitsid vastupanupesasid mandril, läks Roger 5. novembril 1139 tagasi Palermosse[[Palermo]]sse, et kavandada suurt seadusandlikku tegu: [[Ariano assiisid]] püüdega luua tema Lõuna-Itaalia valdustest ühtne riik. Ta tuli aastal 1140 tagasi oma poegade edu kontrollima ja siis läks [[Ariano]]sse, kesksesse linna tema poolsaare valdustes (ja mässu keskus tema eelkäijate ajal). Siin kuulutas ta välja suure [[seaduskogu]] kõigi Sitsiilia asjade reguleerimiseks. See kehtestas absoluutse võimuga kuninga ja tema [[bürokraatia]] ning vähendas sageli mässavate vasallide[[vasall]]ide võimu. Seal olles ja oma kuningriiki tsentraliseerides, kehtestas Roger Apuulia hertsogkonna nime järgi uue mündistandardi: [[tukat]] (''ducato'').

Aastal 1140 kehtestas Roger Ariano koosolekul uue mündi, et kauplemine ülejäänud Vahemeremaadega[[Vahemeremaad]]ega kergemaks teha, kuna sel oli väiksem väärtus eelmistega vrreldesvõrreldes, et võimaldada tõhusamat ja täpsemat kauplemist. Siiski, kuigi see uus raha tegi pikamaakaubanduse[[pikamaakaubandus]]e kergemaks, oli see väga kahjulik kohalikule kaubandusele, mis tekitas “viha kogu Itaalias”. 1150. aastatel ei olnud enamus sellest rahast enam kasutusel ja varsti see kadus sootuks.

Sellest hoolimata ei olnud vastuoluline rahasüsteem takistuseks kuningriigi heaolule. Roger II ei olnud suurt rikkust saanud ainult oma kuninglike pärusvalduste[[pärusvaldus]]te kaudu, vaid ka oma sõjakäikude[[sõjakäik]]ude ja nende majandusliku tulu kaudu. Näiteks kulda ja hõbedat saadi sõjakäikudelt Apuulias aastal 1133 ja Kreekas aastal 1147.

Sitsiilia geograafiline asukoht pani selle Vahemeremaade keskmesse ja seega tegi sellest hiilgava asukoha kaubavahetuseks Euroopa, [[Põhja-Aafrika]] ja [[Lähis-IdagaIda]]ga. Selle peamine ekspordikaup oli kõva [[nisu]], ning samuti muud toidukaubad nagu [[juust]] ja viinamarjad. Erinevalt teistest riikidest oli Sitsiilial ka tugev poliitiline ja sõjaline seisund, nii olid selle kaupmehed toetatud ja mingil määral kaitstud. See seisund võimaldas sisekaubanduse[[sisekaubandus]]e kasvu ja tugevat turgu, mis viis märgatava arenguni põllumajanduses.

Rogerist oli nüüd saanud üks suuremaid kuningaid Euroopas. Palermos kogus Roger enda ümber väljapaistvaid mehi erinevatelt aladelt, nagu kuulus araabia geograaf [[Muḩammad al-Idrīsī]] ja kreeka ajaloolane [[Nilus Doxopatrius]]. Kuningas tervitas õpetlasi, ja ta harjutas sallivust erinevate usundite[[usund]]ite, rasside[[rass]]ide ja keelte suhtes oma valdustes. Oma valduste haldamiseks värbas ta palju [[kreeklased|kreeklasi]] ja [[araablased|araablasi]], kes olid koolitatud tsentraliseeritud valitsemise pikaajaliste traditsioonidega. Teda teenisid mehed nii erinevatest rahvustest, kui inglane [[Thomas Brun]], ''Curia'' ''[[kaid]]'', ja laevastikus, algul Christodulos ja siis [[Giorgio (Antiokia)|Giorgio]], kellest ta tegi aastal 1132 ''ammiratus ammiratorumi'' või "emiiride emiiri", tegelikult esimese [[vesiir]]i. (Sellest tiitlist tekkis hiljem sõna [[admiral]]). Roger tegi Sitsiiliast juhtiva merevõimu [[Vahemeri|Vahemerel]].

[[Teine ristisõda]] (1147–1148) pakkus Rogerile võimaluse taasalustada rünnakuid [[Bütsants]]i, normannide põlise vaenlase vastu idas. Samuti pakkus see talle võimaluse, [[kardinal]] [[Theodwin]]i vahendusel, leida üles kirjavahetus [[Konrad III (Saksa kuningas)|Konrad III]]-ga, püüdega lõhkuda tema liit Bütsantsi keisri [[Manuel I Komnenos]]ega. Roger ei läinud ise kunagi ekspeditsioonile [[Byzantion]]i vastu, andes juhtimise üle osavale Giorgiole. Aastal 1147 lahkus Giorgio [[Otranto]]st seitsmekümne galeeriga[[galeer]]iga [[Kérkyra saar|Korfu]]t vallutama. [[Niketas Khoniates]]e järgi kapituleerus saar tänu Giorgio pistisele[[pistis]]ele (ja tänu keisririigi maksukoormusele), tervitades normanne kui vabastajaid. Jättes saarele 1000 meest, seilas Giorgio [[Peloponnesos]]ele. Ta rüüstas [[Ateena]]t ja liikus kiiresti [[Joonia saared|Joonia saartele]]. Ta räsis [[Euboia]] rannikut ja [[Korintose laht|Korintose lahe]] kaldaid ning tungis kuni [[Teeba (Kreeka)|Teebani]], kus ta rüüstas siidivabrikuid[[siid]]ivabrikuid ja võttis kaasa juudi damasti-, brokaadi- ja siidikangrud, viies nad Palermosse, kus nad panid aluse Sitsiilia siiditööstusele. Giorgio ekspeditsioon tipnes [[Korintos]]e rüüstamisega, kust varastati [[Püha Theodorus]]e säilmed, mis siis Sitsiiliasse toodi. Aastal 1149 vallutati Korfu siiski tagasi. Giorgio läks [[karistusekspeditsioon]]ile Konstantinoopoli vastu, kuid ei suutnud randuda ja trotsides Bütsantsi keisrit saatis tulenooli palee akendesse. Veel ei olnud keisririigi ründamisel kestvaid tulemusi.

* [[Tancrède de Bari|Tancrède]] (1119–1138), [[Bari]] vürst (aastast 1135).

Rogeri teine abielu oli aastal 1149 [[Sibylle (Burgundia)|Sibylle'iga]], [[Burgundia hertsogkond|Burgundia]] [[Burgundia hertsog|hertsog]] [[Hugues II (Burgundia)|hertsog Hugues II]] tütrega. Nad said kaks last:

Rogeri kolmas abielu oli aastal 1151 [[Beatrix de Rethel]]iga, [[Jeruusalemma kuningriik|Jeruusalemma]] [[Jeruusalemma kuningas|kuninga]] [[Baudouin II (Jeruusalemm)|Baudouin II]] vennapojatütrega. Nad said ühe tütre:

*[[Costanza (Sitsiilia)|Costanza]] (postuumselt, 2. november 1154 – 28. november 1198), kes abiellus [[Saksa-Rooma keiser]] (1190–1197) [[Heinrich VI (Saksa-Rooma keiser)|Heinrich VI-ga]], hiljem Sitsiilia kuningas (1194–1197) tema õigustes.