Erinevus lehekülje "Artur Sirk" redaktsioonide vahel

Eemaldatud 28 baiti ,  5 aasta eest
P
Nepaal > Nepal
(Näpuviga nimes Teenistuskäigu alguses.)
P (Nepaal > Nepal)
 
==Haridus==
Artur Sirk lõpetas 1919. aastal [[Sõjakool]]i, õppis 1921 [[Tartu Ülikool]]i põllumajandus- ja 1922–1926 (lõpetas ''cum laude'') [[Tartu Ülikooli õigusteaduskond|õigusteaduskonnas]]. [[Korporatsioon Sakala]] vilistlane.
 
==Teenistuskäik==
 
Artur Sirk teenis [[Vabadussõda|Vabadussõjas]] Tallinna kooliõpilaste pataljonis, laiarööpmelisel soomusrongil nr. 2 ja 3. jalaväepolgus (1920 alamleitnant), läks 1921 reservi, teenis 1923–1925 2. jalaväerügemendi rühmaülemana Tartus, 1925–1926 [[Sõjaringkonnakohus|Sõjaringkonnakohtu]] abisekretär ja [[kohtuameti kandidaat]]. 1926–1930 vandeadvokaat [[Theodor Rõuk|Theodor Rõugu]] abi, alates 1930. aastast vandeadvokaat Tallinnas.
 
Artur Sirgule kuulus isalt päritud Sepa talu [[Pruuna]] külas, [[Lehtse vald (Ambla kihelkond)|Lehtse vallas]]<ref>A. Sirk müütab talu. Rahvaleht, 9. aprill 1937, nr. 42, lk. 1.</ref>.
 
==Poliitiline tegevus==
Alates 1931. aastast [[Tallinna Eesti Vabadussõjalaste Liit|Tallinna Eesti Vabadussõjalaste Liidu]] esimees.
 
Vapside ajalehe [[Võitlus (ajaleht)|Võitlus]] väitel kuulati 1933. aastast "mitmeid Tallinna telefone", sealhulgas Artur Sirgu telefoni, pealt<ref>Tallinna telefonide vahelülitused. Võitlus, 13. märts 1934, nr. 31, lk. 8.</ref>.
 
12. märtsi 1934 õhtul arreteeriti ta Tallinnas, süüdistatuna [[Uus Nuhtlusseadus|Uue Nuhtlusseaduse]] § 102 alusel, mis käsitles ühinemist organisatsiooniga, mille eesmärgiks väevõimuga kukutada maksvat riigikorda<ref>Sirk põgenes vanglast. Rahvaleht, 12. november 1934, nr. 133, lk. 1.</ref>.
 
11. novembril 1934 põgenes [[Patarei vangla]]st, kus oli olnud 8 kuud, koos vangivalvur [[Johannes Küttim]]iga. Ta eksles mitu päeva Tallinna lähedal, sõitis taksoga salaja läbi Eesti [[Valga|Valka]]<ref>Rein Marandi. Must-valge lipu all. II köide. 1997. Lk. 54</ref> ja saabus 4. detsembril 1934 Lätist Soome, kuhu 3. detsembril olid saabunud tema abikaasa ja tütar<ref>Rein Marandi. Must-valge lipu all. II köide. 1997. LkL. 73</ref>. 5. detsembril läks ta Soome kaitsepolitseisse, kus tema elukohaks määrati [[Lohja]]. Talle anti peatusluba tingimusel, et ta alistub Soome võimude korraldustele ja asub kohas, mis temale Soome valitsuse poolt määratakse<ref>Sirgule luba kolmeks kuuks. Esmaspäev, 16. detsember 1934, nr. 51, lk. 2</ref>. Arstlikul hinnangul oli tema üldine ja närvikava seisund halb, ta kannatas seljavalude all<ref>Rein Marandi. Must-valge lipu all. II köide. 1997. Lk. 74</ref>. Sirk lubas, et ta ei võta Soomes osa mingisugusest poliitilisest tegevusest ega konspireeri Eesti vastu, kuid unustas selle lubaduse varsti ja talle ei antud valetamise ja konspireerimise tõttu enam matkalubasid<ref>Rein Marandi. Must-valge lipu all. II köide. 1997. Lk. 54</ref>. Varsti tahtis ta Soomest lahkuda ja Soome ametivõimud arvasid, et hea oleks temast lahti saada<ref>Rein Marandi. Must-valge lipu all. II köide. 1997. Lk. 75</ref>. Sirk taotles sissesõiduviisat Rootsi, Prantsusmaale, Saksamaale ja Šveitsi, saades viimaks Šveitsi viisa 4. detsembril 1935<ref>Rein Marandi. Must-valge lipu all. II köide. 1997. Lk. 75</ref>. Soomes olles käskis ta võtta riigivanem [[Konstantin Päts]]i kinni Kaarli puiesteel, kus see oma sõbrannat külastas, ja küüditada maale, saamaks tema tagasiastumist ja uue valitsuse määramist. See plaan osutus teostamatuks, mille järel tekkis plaan 8. detsembri 1935 mässukatseks<ref>Rein Marandi. Must-valge lipu all. II köide. 1997. Lk. 115</ref>. Pärast mässukatse nurjumist põgenes Sirk Rootsi, kust ta välja saadeti. Rootsis elas Sirk odavas hotellis, oli apaatne, tal ei paistnud olevat mingeid tulevikuplaane<ref>Rein Marandi. Must-valge lipu all. II köide. 1997. Lk. 184</ref>. 25. veebruaril 1936 tunnistas Soome siseminister [[Yrjö Puhakka]] avalikult, et ta eksis, kui arvas, et Eesti vapside mehesõna on ka midagi väärt<ref>Soome siseminister ütles: Sirgu ausõna pole midagi väärt! Rahvaleht, 26. veebruar 1936, nr. 24, lk. 3.</ref>. 4. jaanuaril 1936 lahkus Sirk Rootsist [[Göteborg]]i sadama kaudu, elas Inglismaal, Madalmaades ja alates 22. juunist 1937 [[Echternach]]is Luksemburgis. Sirgu Madalmaades elades taotlesid Eesti võimud tema väljaandmist ja ta arreteeriti seal, kuid vabastati hiljem<ref>Rein Marandi. Must-valge lipu all. II köide. 1997. Lk. 184–185</ref>.
 
==Artur Sirgu valitsus==
[[Pilt:Artur Sirk grave.jpg|thumb|Artur ja Hilda Sirgi haud Hietaniemi kalmistul Helsingis.<br>''Foto: Lauri Vanamölder, 10.05.2014'']]
 
Sirk hukkus [[Echternach]]i linnas [[Luksemburg]]is 2. augustil 1937, saanud surmavaid vigastusi aknast väljakukkumisel sama aasta 31. juulil. Arvatakse, et ta hüppas või [[defenestratsioon|visati välja]]. Luksemburgi politsei korraldatud ametliku juurdluse järgi sooritas ta enesetapu<ref>Artur Sirgu enesetapu üksikasju. Rahvaleht, 8. september 1937, nr. 106, lk. 1.</ref><ref>Luksemburgi välisministeerium: Artur Sirk sooritas endamõrva! Välis-Eesti, 11. veebruar 1961, nrn. 6, lk. 1.</ref> Sirgul oli progresseeruv [[liigesejäikuslik lülipõletik]] (Behterev-Marie tõbi), mida ta mesilasepistetega ravida püüdis<ref>Rein Marandi. Must-valge lipu all. II. Stockholm, 1997, lk. 189</ref>, ka oli ta varem Eestis liigse alkoholipruukimise tõttu meeltesegadusse sattununa harjumuslikult ähvardanud aknast välja hüpata<ref>Rein Marandi, Must-valge lipu all. II. Stockholm, 1997, lk. 191</ref>. Sirk maeti [[Helsingi]]sse, [[Hietaniemi kalmistu]]le, matusetalituse viis läbi pastor [[Elias Simojoki]]. Artur Sirgu abikaasa Hilda Sirk naasis Soomest Eestisse 5. detsembril 1939, samal laeval Helsingist evakueeritavate Nõukogude Liidu diplomaatidega<ref>Helsingist Tallinna – 54 tundi. Rahvaleht, 6. detsember 1939, nr. 287, lk. 5.</ref><ref>Hilda Sirk jutustab oma elust. Rahvaleht, 7. detsember 1939, nr. 288, lk. 8.</ref>.
 
Artur Sirgi haud asub kalmistu peaväravast 200 meetri kaugusel. Haud jääb väravast otse lõunasse minnes vasakule, sektsiooni nr 28 laheäärsesse nurka. Sektsiooni sisenemisel jääb heki äärde paremale president [[Lauri Relander|Lauri Relanderi]] matmispaik ja pisut eemal surnuaia nurgas asub marssal [[Carl Gustaf Emil Mannerheim|Mannerheimi]] haud.
 
==Tsitaadid==
"Meie nüüd kas võidame ja murrame erakondade võimu või hääbub eesti rahvas!" (28. mail 1933 Tartus<ref>Vabadussõjalaste päev Tartus. Vaba Maa, 30. mai 1933, nr. 125, lk. 5.</ref>).
 
"Meil pole tarvis ei Hitlerit ega Mussolinit. Meil on tarvis ausaid poliitilisi juhte." (6. detsember 1933).<ref>Postimees. 6. XII.1933</ref>
 
"...Eesti rahvas on poliitiliselt kõrgel arenenud rahvas, ning selle tõttu oskas vahet teha erakondliku vale, laimu ja väärõpetuse ning vabadussõjalastelt kuulutatud tõe vahel." (17. detsembril 1933)<ref>Vabadussõjalaste liikumise uus ajajärk. Võitlus, 19. detsember 1933, nr. 12222, lk. 4.</ref>
 
"Töötud teavad meil väga hästi, et nad on sunnitud nälgima meie erakondliku süsteemi jõuetuse, saamaahnuse, korraldamatuse ja pahatahtlikkuse tõttu." (17. detsembril 1933)<ref>Vabadussõjalaste liikumise uus ajajärk. Võitlus, 19. detsember 1933, nr. 122, lk. 4.</ref>
 
"Erakondlik süsteem ütleb, et meie olevat kultuurriik ja pidada ikka seepärast parunitele tasuma ja oma võlad maksma.
See pole õige:
 
maade võõrandamine parunitelt oli ajaloolise õigluse akt, oli maa äravõtmine nendelt, kes vabalt Eesti mehelt selle maa olivad röövinud aastasadade eest." (17. detsembril 1933)<ref>Vabadussõjalaste liikumise uus ajajärk. Võitlus, 19. detsember 1933, nr. 122, lk. 4.</ref>
 
 
 
==Kultuuris==
Artur Sirk on tegelane [[Tõivelemb Vallak]]u lühiromaanis "[[Munamäe lahing]]" ("Ajalooline jutustus sellest, mis oleks juhtunud, kui Eesti oleks 30-ndail aastail tõsiselt kaitseks valmistunud ja vene agressioonile otsustavalt vastu astunud", 2003, kordustrükk [[Ülev Valder]]i kogumikus "Uperpall" 2012), mille lõpul ta saab [[NepaalNepal|Nepalis]]is koos [[Aira Kaal]]uga osa täielikust religioossest seksuaalvalgustusest.
 
==Vaata ka==
==Kirjandus==
 
*[[Evy Laamann Kalbus]]. ''Eesti vabadussõjaluse hävitamine: Artur Sirgu lugu''. Tartu: E. Laamann Kalbus, 2010. - 124 lk, epiloog: [[Heino Noor]]. ISBN 9789949212248 (2., täiendatud trükk. - Tartu: S. Michelson, 2010. -, 124 lk, epiloog: Heino Noor. ISBN 9789949217342
*[[Hamilkar Mengel]], [[Heinold Okas]]. ''Eesti Vabariigi huku algus: vabadussõjalaste hävitamine. Artur Sirgu lugu''. 2010. ISBN 9789949210206
*[[Andres Kasekamp]]. ''The radical right in interwar Estonia''. Houndmills [etc.]: Macmillan Press, 2000. ISBN 0-312-22598-9
113 702

muudatust