Squash: erinevus redaktsioonide vahel

'''Seinatennis''Squash' ehk '''''squash''''' [sku`ošš] või ka '''seinatennis''' (inglise keeles on levinud ka nimetus ''squash rackets'') on [[Suurbritannia]]s tekkinud [[tennis]]ega sarnanev [[pallimäng]].

Seinatennises võib palli liikumiskiirus kohati olla ligi 200 km/h. Kuigi pall kaotab pärast seinapuudet kiiruse, on mängijad vaid mõne meetri kaugusel seinast ja peavad kiiresti reageerima. Eduka mängu aluseks on õige reketi käsitsemine, mis võimaldab hetkega olla valmis nii eestkäeeest- kui ka tagantkäe löökidekstagantkäelöökideks. Squash kuulub ühe osana ka [[reketlon]]i koosseisu, kus samas mitmevõistluse matšis võisteldakse lisaks veel [[tennis]]es, [[lauatennis]]es ja [[sulgpall]]is.

1820ndatel levis ''rackets'' [[Inglismaa]] koolides, s.h Harrows. Viimast peetaksegi seinatennise sünnikohaks. Nimelt avastasid Harrowsi õpilased peagi, et kui racketsi pall augustada, siis seinaga põrkumisel litsub pall laiaks (ingl ''squash'') ning tekib palju erinevamaid löögivõimalusi. Ühtlasi nõudis see mängijatelt suuremat pingutust, sest enam ei saanud oodata, kuni pall sinuni tagasi põrkab nagu racketsis.

Nagu iga uue spordiala väljakujunemisel ei olnud ka seinatennises algusaastatel rahvusvahelisi standardeid, mistõttu tekkisid mõningad erinevused seinatennise mänguviisis ja varustuses. Kujunesid välja kaks peasuunda: soft ball ja hard ball. Esimene levis Inglismaal ja seda mängiti n.ö pehme palliga, väljakul, mille laiuseks 21 jalga (u 6.,4 m) ja teist Põhja-Ameerikas n.-ö kõva palliga, väljakul, mille laiuseks 18.,5 jalga (u 5.,6 m). Mõlema väljaku pikkusekspikkus oli 32 jalga (u 9.,75 m).

Esimesed spordialaga seotud alaliidud asutati 1907.a aastal USA-s (US Squash Racquets Association) ja 1911.a aastal Kanadas (Canadian Squash Racquets Association). Inglismaal reguleeritikinnitati seinatennisseinatennise alatesreeglid 1908. a-st ja sedaaastal Tennise ja Racketsi Liidu alla kuuluvas seinatennise komiteesseinatennisekomitees. Alles 1928. a.aastal asutati eraldiseiseveraldi Squash Rackets Association.

OliSeinatennis oli [[kaasaegsed olümpiamängud|olümpiamängud]]e kavas [[1908. aasta suveolümpiamängud|1908.]] aastal. Mõlemad alad, nii üksik- kui ka paarismängu, võitsid seal [[Suurbritannia]] sportlased.

1966. aastal toimus Londonis erinevatemitme riikideriigi (Austraalia, Suurbritannia, India, PakistanPakistani, Uus-Meremaa, USA, Kanada, Lõuna-Aafrika VabariikVabariigi, Araabia ÜhendemiraadidÜhendemiraatide) seinatennise mängijate kohtumine, mille käigus loodi Rahvusvaheline Seinatennise ja Racketsi Ühendus (International Squash Rackets Association). 1992. a.aastal muudeti liidu nime ja kuni tänaseni on see World Squash Federation (WSF).

Seinatenniseelu Eestis sai alguse 7. augustil 1993. aastal, kui Tallinnas Harjuoru võimlas avati Eesti esimene seinatenniseklubi. Kuna neljale väljakule tuli lisa alles mitmeid aastaid hiljem on kõik Eesti seinatennise tänase päeva tipptegijad oma esimesed seinatennisesammud astunud Harjuorus. 1994. aasta kevadel toimusid esimesed Eesti meistrivõistlused.

Ajaloolise esimese tiitlivõidu võttis Rauno Tiesel. Kolmandal tegevusaatal tehti algust Tallinna karikavõistlustega, millest hiljem kasvasid välja Eesti karikavõistlused. Esimene karikavõitja oli aastatel 1995–1996 Marko Kristjanson. 1997. aastal pandi alus Eesti Squashi Liidule, millest hiljem sai Eesti Squashiföderatsioon.

4 .aprillil 1998. võeti ESqL vastu Euroopa Seinatennise Liitu, samal aastal sai Eesti Squashi Liidust Eesti Spordi Keskliidu liige, hiljem ka Eesti Olümpiakomitee liige.

Tulemuste poole pealt valitses aastatel 1996–2000 suveräänselt Philip Verzun, võites 5 aastat järjest Eesti meistrivõistlused. Verzuni valitsemisajale tegi 2001. aastal lõpu Paavo Piik, kuid 2002. ja 2003. aastal võidutses taas Verzun. Rahvusvahelisel suurel areenil pole läbimurdeni siiski jõutud, vähesed võidud on tulnud juunioride tasandil. 2002. sügisel sai Eesti võistkond Slovakkias Developing Nations Cup-ilCupil (millest hiljem kasvas välja European Nations Challenge Cup) Slovakkia ja Horvaatia järel kolmanda koha. 2006. aastal üllatas Eesti naiskond Poolas peetud ENCC-l ja võitis esikoha. Aasta hiljem kordas Lätis peetud võistlustel sama saavutust aga meeskond.

Eesti seinatennisemaastik pole enam Tallinna-keskne, seinatennist saab mängida ka Pärnus, Kuressaares, Tartus, Narvas, Võrus, Tabasalus ja Tääksis. Ala harrastajaid on üle 1000, võistlustest võtab igal aastal regulaarselt osa 75–100 mängijat. 40 parimat moodustavad A-Liigaliiga, kõikidele teistele seinatennisehuvilistele on antud võimalus kaasa lüüa B-Liigasliigas. Tähtsaimaks jõuprooviks on mais korraldatavad Eesti meistrivõistlused, lisaks toimuvad 6-etapilised Eesti karikavõistlused nii meestelemeeste-, naistelenaiste- kui kaja seeniorideleseeniorideklassis. Noored seinatennise mängijad saavad võistluste hõngu maitstavõistluskogemusi 6-etapilisel Dunlop Cup-ilCupil. Mitmed mängijad esinevad ka Soome liigas (Helsinki East Squashi klubis ja ka Sq-88 klubis).

Seinatennise mängimiseks on vaja spetsiaalset reketit ningja palli. Olulised on ka jalanõud, mis peavad olema heleda tallaga, et mitte määrida põrandaid. Lisaks võib kasutada ka silmakaitsmeid (mask või prillid).

Seinatennise palle valmistatakse kummist. Palli diameeter on 40 mm (+/- 0,5 mm) ja kaal 24 gr (+/- 1 gr). SoovitavSoovitatav on mängida oma tasemele vastava palliga. Enne mängu alustamist on kindlasti vajalikvaja pall soojaks mängida. Võistluspalli on kõige raskem soojaks saada ning, see nõuab kiiret mängu ja tugevaid lööke. Seetõttu ei ole soovitatav algajatel selle palliga mängida, sest külma palliga ei saa te õiget mängurõõmu tundakätte. Näitena Dunlopi pallid:

''Max'' – Sinistsinist värvi ja teistest pallidest pisut suurem, kui teised pallid. Algajate pall. Põrkab kergemini, kui teised pallid. (Karakalil punase täpiga.)

Seinatennise reketid valmistati algselt puidust, hiljem hakati valmistama alumiiniumist reketeid. Tänapäeval on põhiliselt kasutuses grafiidist või grafiidisegust valmistatud reketid. Reketi pikkus võib olla maksimaalseltkuni 686 mm ja laius 215 mm. Reket ei tohi kaaluda üle 255 grammi. Tavaliselt on reketite kaal vahemikus 120–180 grammi.

Seinatennise väljaku mõõtmed on 9,75 m x 6,4 m. Põranda kohal peab olema vähemalt 5,64 m vaba ruumi, kuid soovitavaltsoovitatavalt rohkem. Väljaku põrandad on puidust, seinad üldjuhul betoonist, kuid kasutatakse ka tugevat lamineeritud saepuruplaati. Väljaku tagumine sein tehakse tavaliselt karastatud klaasist. Publikule parema jälgimise võimaldamiseks on hakatud tegema ka üleni klaasseintega väljakuid, mis võimaldab seinatennist jälgida neljast küljest ning on ka teleülekannete tegemiseks sobivam.

Alates 1933. aastast, kui toimusid esimesed meeste Briti lahtised meistrivõistlused seinatennises (tol ajal samastati antud võistlust maailmameistrivõistlustega), kuni tänaseni on maailma seinatennise edetabelites domineerinud mängijad Suurbritanniast ja tolle kunagistest asumaadest (Austraalia, Uus-Meremaa, India, Pakistan, Egiptus).

Jahangir Khan, kes hetkel on Maailma Seinatennise Liidu asepresident, domineeris maailma seinatennises 14 aastat, võites lisaks 10-le Briti lahtiste meistritiitlile, 8 korda maailmameistrivõistlused ja oli rahvusvahelistel võistlustel võitmatu 5 ja pool aastat.

1964. aastal katkestas Khanide dünastia võidud Briti lahtistel meistrivõistlustel iirlane Jonah Barrington, kes võitis tiitli kokku kuus korda. Pärast teda osutus edukaimaks mängijaks austraallane Geoff Hunt, kes võitis aastatel 1969–1981 kaheksa tiitlit.

Naiste Briti lahtised meistrivõistlused seinatennises toimusid esimest korda juba 1922. aastal ja esimese võidu saavutas J.I. Cave. Kuni 1960. aastani kuulus tiitel vaid Inglismaa mängijatele. Janet Morgan (hiljem Shardlow) võitis selle aastatel 1950–1958 kümnel korral.

Pärast teda oli võistlustel edukaim uusmeremaalane Susan Devoy, kes võitis Briti lahtised meistrivõistlused 8 korda aastatel 1984–1992.