Epitaaf (kunst): erinevus redaktsioonide vahel

'''Epitaaf '''on hauakiri või hauakirjaga mälestussammas, ka surnu [[ vappepitaaf]] või [[mälestustahvel]] kiriku seinal.

16. – 17–17. sajandi luterlikus matusekultuuris olid kiriku seintele üles seatud epitaafid ehk mälestuspildid üks tähelepanuväärseimaid mälestamiskunsti teoseid. Epitaafe tellisid endale jõukad linnakodanikud, [[aadlik]]ud ning [[pastor]]id. Erinevalt hauakivist ei olnud epitaafi asukoht seotud matmiskohaga, samuti võis selle tellida juba inimese eluajal ning ammulahkunud pereliikme mälestuseks.

Tavaliselt koosnes epitaaf kolmest osast: mäletatavate portreedest, usulisest stseenist ja tekstist. Enimkujutatud usulised stseenid olid [[Kristuse ristilöömine]] ning [[Kristuse ülestõusmine]]. Portreedel kujutati inimesi lähtuvalt nende sotsiaalsest positsioonid ja seisusest. Tavaliselt esitleti mehi vaatajast vasakul ja naisi paremal poolel. Epitaafil kujutati ka varalahkunud pereliikmeid ning lapsi. Tekstiline osa koosnes peamiselt lühikesest eluloost ning piiblitsitaadist. Eesti kirikutes on säilinud rikkalik kogu kiriku eestseisjate, pastorite, jõukate kodanike ningja aadlike epitaafe.