Lindanise lahing: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
24. rida:
==Lahing==
Randunud vägi hõivas vastupanuta [[Lindanise linnus]]e, lammutas selle ja asus uut ehitama. Miks revalased vana linnust ei kaitsnud või oli see mingil põhjusel maha jäetud, pole selge. Küll asusid revalased ja harjulased [[Henriku Liivimaa kroonika]] järgi kohe sõjaks valmistuma ja väge koguma, samal ajal väliselt sõbralikkust näidates ja vanemaid Taani kuninga juurde rahu tegema saates. Kuningas olevat neid uskuma jäänud, vanematele kingitusi jaganud ja nad ristida lasknud.<ref name=HLK /><ref name=Vahtre /> Teisalt on arvatud, et rahu sõlminud ja sõda eelistanud revalased polnud üks ja sama sama seltskond.<ref>[[Priit Raudkivi]], [[Tyge Andersen]]. [http://www.kirj.ee/public/Acta_hist/2008/issue_2/Acta-2008-13-3-24.pdf Võimumängud Põhja-Eestis. Ajaloolis-sotsioloogilisi aspekte. Acta Historica Tallinnensia, 13, 3 - 24.]</ref> Marika Mägi oletab, et algselt rahu sõlmima saabunud lähimate piirkondade Revala vanemad
Kolm päeva pärast vanemate lahkumist kuninga juurest ründas revalaste ja harjulaste vägi, mille suuruseks on Benninghoven hinnanud u 1000 (äärmisel juhul 2000) meest, õhtu eel ootamatult viiest eri suunast taanlaste laagrit. Lahingu täpne kuupäev (15. juuni) on märgitud ainult 16. sajandi Taani ajalookirjutaja [[Petrus Olai]] kroonikas ja see langeb kokku taanlaste 12. sajandil kuralaste üle saavutatud legendaarse võidu kuupäevaga, mistõttu on selle dateeringu õigsuses kaheldud.
Rünnak oli eestlastele algul edukas. Tapeti palju taanlasi ja vastased löödi taganema. Õnnestus jõuda isegi telgini, kus arvati viibivat kuningat, ja surmati seal olnud Eestimaa piiskop Theoderich. Legendi järgi olevat ta end ise Valdemari mantlisse riietanud ja nii kuninga eest oma elu andnud. Vürst Vitslav asus oma vägedega Toompea merepoolsel nõlval ja jäi lahingu alguses võitlusest kõrvale. Peagi, nähes eestlasi lähenemas, sekkus ka tema lahingusse, astudes neile vastu ja lüües eestlased tagasi. Selle peale jäid taanlasi jälitavad eestlased seisma, võimaldades taanlastel koonduda ja omakorda pealetungile asuda. Üheskoos slaavlastega rünnati nüüd eestlasi ja aeti nad põgenema. Henriku Liivimaa kroonika teatel sai lahingus surma üle 1000 eestlase.<ref name=HLK /><ref name=Vahtre />
|