Vikipeedia

Lihula piiskopkond: erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
Resümee puudub
9. rida:
|asukoht =
|asukoht-selite =
|algusaasta = [[12191211]]
|loppaasta = [[1224]]/[[1235]]
|valitsusvorm =
|osa =
58. rida:
|alaviide =
}}
'''Lihula piiskopkond''' ehk '''Eestimaa piiskopkond''' oli [[Rooma-katoliku kirik]]u piiskopkond Lõuna-EestisEestimaal 1211. kuni 1235. aastani, mil see nimetati ümber [[Tartu piiskopkond|Tartu piiskopkonnaks]]. PiiskopkondAlgselt hõlmasvaid formaalselt eksisteeriva piiskopkonna kirikliku võimu alla kuulus alates 1224. aastast Eestimaa lõunaosa – [[Ugandi]] ja, [[Sakala]] muinasmaakondi ning kõikija [[Kesk-Eesti väikemaakonnad|Kesk-Eesti]], väikemaakondiilmaliku võimu alla aga Ugandi ja pool [[Vaiga]]st.
 
==Ajalugu==
Esimene piiskop [[Hermann von Buxhövden]], [[Riia piiskop]]i [[Albert (Riia piiskop)|Albert von Buxhoevden]]i vend, määrati algselt just Lihula piiskopiks, kuid pärast [[Tartu]] alistamist Riia piiskopi ja [[Mõõgavendade ordu]] poolt [[1224]]. aastal määrati talle hoopis Ugandi. Seepärast resideeris Lihula piiskop 1223–1224 [[Otepää]]l ja hiljem Tartus. [[Lihula]]s seadis end sisse hoopis [[Saare-Lääne piiskop]].
Lihula piiskopi ametikoht loodi 1211. aastal, [[Liivimaa ristisõda|Liivimaa ristisõja]] ajal. Kuigi [[Riia piiskopkond|Riia piiskop]] [[Albert (Riia piiskop)|Albertil]] sel hetkel kontroll Eestimaa üle puudus, oli ta eesmärgiks seadnud eestlaste alistamise ja nimetas selle märgina senise [[Daugavgrīva klooster|Daugavgrīva kloostri]] [[abt]]i [[Theoderich (Eestimaa piiskop)|Theoderichi]] Eestimaa piiskopiks. Piiskopkonna täpsem kavandatav ulatus jäi määratlemata, kuid selle keskuseks pidi saama [[Läänemaa]]l asuv [[Lihula]], mille järgi nimetati seda algselt peamiselt Lihula piiskopkonnaks. Alberti ambitsioonidest häiritud [[Mõõgavendade ordu]] taotles [[paavst]]ilt ordu poolt vallutatavatele aladele eraldi piiskopkonna loomist, kuid see ettepanek lükati 1212. aastal tagasi.<ref>[[Sulev Vahtre]]. Muinasaja loojang Eestis : vabadusvõitlus 1208–1227. Tallinn : Olion, 1990. Lk 85</ref><ref>Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud [[Richard Kleis]], toimetanud ja kommenteerinud [[Enn Tarvel]]. Tallinn: Eesti Raamat 1982. Peatükk XV 4, lk 123</ref>
 
Kuna Theoderichil ei õnnestunud Alberti abiga reaalset piiskopivõimu saavutada, läks ta üle [[Taani kuningas|Taani kuninga]] teenistusse. 1218. aastal, saamaks abi võitluses eestlaste ja venelaste vastu, lubasid Theoderich ja Albert Eestimaa Taani kuninga [[Valdemar II]] võimu alla anda. Järgmisel aastal kuulus Theoderich [[Revala]]s oma laevastikuga maabunud kuninga kaaskonda, kuid sai järgnenud [[Lindanise lahing]]us surma. Talle järglase määramise küsimus tekitas konflikti Valdemari ja Alberti vahel – kumbki tahtis, et ametisse saaks just tema poolt nimetatud kandidaat, vastavalt kas kuninga kaplan [[Wescelin]] või piiskopi vend [[Hermann I (Tartu piiskop)|Hermann]], kes oli sel ajal [[abt]]iks ühes [[Bremen]]i-lähedases kloostris. Paavsti otsusel sai Wescelin [[Revala piiskop]]iks. Hermanni pühitses Eestimaa piiskopiks oma mõju kasvatada sooviv [[Magdeburgi peapiiskop]]. Hermanni jõudmine oma piiskopkonda aga viibis, kuna mereteid kontrolliv Taani kuningas takistas tema Saksamaalt lahkumist.<ref>Vahtre, lk 138–139</ref><ref>Henriku Liivimaa kroonika, XXIII 2, 11, lk 193–195, 211</ref><ref>[[Anti Selart|Selart, Anti]], [[Ivar Leimus]], [[Linda Kaljundi]], [[Heiki Valk]]. ''Ristiretked ja vallutussõjad 13. sajandi Liivimaal'', teoses "Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg." Toimetaja Anti Selart. Tartu 2012. Lk 49</ref>.
Alles [[6. november|6. novembril]] [[1235]] kinnitas [[Rooma paavst]] [[Tartu piiskop]]i ametinimetuse.
 
Valdemar andis nõusoleku Hermanni ametisse astumiseks alles pärast seda, kui ta ise oli 1223. aastal [[Schwerin]]i krahvi [[Heinrich I (Schwerin)|Heinrichi]] kätte vangi langenud. 1224. aasta aprillis jõudis Hermann Riiga. Juulis sõlmisid piiskopid Mõõgavendade orduga Eestimaa jagamise leppe, mille järgi ordu sai Sakala, Albert Läänemaa koos varem Eestimaa piiskopkonna keskuseks kavandatud Lihulaga ja Hermann Ugandi. Henriku Liivimaa kroonika järgi asuski Hermann kohe [[Otepää]]le, kuid kogu maakonda takistas tal endale saamast [[Tartu]] ümbruskonda valitsev ja [[Novgorodi vabariik|Novgorodile]] alluv [[Vjatško]]. Augustis [[Tartu lahing (1224)|Tartu linnus vallutati]] ja Hermann viis piiskopkonna keskuse sinna üle, pannes nii aluse Tartu piiskopkonnale. Tema [[stift]]i lisati ka pool Vaigast. Hermanni piiskopkonna [[diötsees]]i, piiskopi kirikliku võimu alla, kuulus aga kogu Eestimaa lõunaosa – lisaks mainitud ilmaliku võimu piirkonnale ka ordu valitsetav Sakala koos Kesk-Eesti väikemaakondadega.<ref>Vahtre, lk 159, 163–166</ref><ref>Selart, lk 53</ref><ref>Henriku Liivimaa kroonika, XXVIII 1–2, 8–9, lk 247, 253–255</ref><ref>[[Jüri Selirand]]. Killustatud Eestimaa ja Liivi orduriik. ''Eesti maast ja rahvast. Muinasajast maailmasõjani.'' Tallinn, 1996. Lk 87</ref>
 
Vaatamata asukohale Tartus säilis ametlikes dokumentides Lihula piiskopi nimetus veel mõnda aega. [[Tartu piiskop]]i ametinimetuse kasutamise lubas paavsti [[legaat]] [[Modena Wilhelm]] oma 1235. aasta 8. jaanuari otsusega, pärast seda kui Lihula läks [[Saare-Lääne piiskopkond|Saare-Lääne piiskopkonna]] alla.<ref>[http://www.historia.lv/raksts/leales-biskapija-viens-no-livonijas-biskapijam Historia.lv, Leales bīskapija]</ref><ref>[http://www.gcatholic.org/dioceses/former/leal0.htm GCatholic.org Diocese of Leal]</ref> Paavst kinnitas selle otsuse [[6. november|6. novembril]] [[1235]]. aastal.
 
==Viited==
{{viited}}
 
==Vaata ka==
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/wiki/Lihula_piiskopkond"