Vabadussild: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
14. rida:
Rajatud sild pidas vastu peaaegu terve sajandi, kuni läks 22. juunil [[1923]]. aastal arvatavasti aktsiaselts [[Küttevedu|Kütteveole]] kuulunud [[jõeaurik]] Sulevi sädemest põlema. Aktsiaseltsi juhatus mõisteti 3. oktoobril 1924 kohtus õigeks.<ref>Tartu Emajõe puusilla põlemise protsess. Postimees, 5. oktoober 1924, nr 230, lk 4</ref>
[[Pilt:Vabadussild, postkaart 2.jpg|pisi|Raudbetoonist sild kestis 1926–1941.]]▼
Põlengu tagajärjel sai silla konstruktsioon niivõrd tugevasti kannatada, et seda polnud võimalik taastada, mistõttu otsustas linnavolikogu ehitada selle asemele püsivamast materjalist uue silla. Kaaluti ka silla ehitamist lahtikäivana. Siiski jäeti see kui kulukam võimalus kõrvale, sest Emajõel oli juba sildu, mis niigi takistasid suurte veesõidukite liiklemist.
[[Pilt:Tartu bridges 2006.jpg|pisi|left|Vabadussild aastal 2006 jalakäijate [[raudsild|raudsillana]]. Vaade [[Võrtsjärv]]e suunas. Taamal paistab [[Kroonuaia sild]].]]▼
Et sõjaministeerium nõudis tugevat ja laia silda, siis otsustati ehitada sild raudbetoonist.
Kuulutati välja rahvusvaheline kavandite võistlus. Esitatud tööde hulgast valiti kõige sobivamaks [[Tallinn]]a ehitustehnika kontor [[Estoruss]]i pakkumine. Projekti autor oli insener [[Konstantin Zeren]]. Leping sõlmiti [[1924]]. aasta maikuus. [[4. jaanuar]]il [[1926]] avati sild liiklemiseks.
▲[[Pilt:Vabadussild, postkaart 2.jpg|pisi|left|Raudbetoonist sild kestis 1926–1941.]]
Vabadussilla pikkus oli 64,5 meetrit ja laius 13,6 meetrit (10 meetri laiune sõidutee ja kaks kõnniteed). Sild ehitati eelmisest puusillast kõrgemale. Silla otstesse ehitati jalakäijatele mõeldud trepid ja platvormid ning kindlustati jõekaldaid. Silla konstruktsioon oli [[sillaava|kolmeavaline]] raudbetoonist [[talasild]]. Vabadussilla ehitus läks maksma 24,8 miljonit marka. Vabadussild oli esimene [[Eesti Vabariik|Eesti Vabariigis]] ehitatud raudbetoonsild.
32. rida ⟶ 31. rida:
===Raudsild===
{{Vaata|Raudsild}}
▲[[Pilt:Tartu bridges 2006.jpg|pisi|left|Vabadussild aastal 2006 jalakäijate [[raudsild|raudsillana]]. Vaade [[Võrtsjärv]]e suunas. Taamal paistab [[Kroonuaia sild]].]]
20. sajandi lõpus hakati ehitama jalakäijatele mõeldud silda. "[[Dvigatel]]i" endises [[sõjatehas]]es valmistatud detailidest silla kokkumonteerimise lõpetas sillaehitusfirma [[K-Most]] [[3. juuni]]l [[1993]].<ref>Vilja Kohler: [http://www.postimees.ee/160207/tartu_postimees/245195.php "Osal tartlastel tuleb oma harjunud teekonda muuta"] Tartu Postimees, 16. veebruar 2007</ref> Sild oli tervikuna [[teras]]est ja musta värvi. Sild ehitati ainult jalakäijatele sellepärast, et tollal oli [[Tartu Linnavalitsus]]el piiratud rahalised ressursid.<ref>Jüri Saar: [http://vana.www.postimees.ee/index.html?op=lugu&rubriik=31&id=115410&number=910 "Kümneaastast raudsilda ootab kolimine või lammutamine"] Postimees, 18. september 2003</ref>
53. rida:
Linnavalitsus jagas välja kolm [[ostupreemia]]t töödele "Lai-2", "Vikerkaar-1" ja "Vesilennuk"; igaüks neist pälvis 15 000 krooni.
=== Silla mõõtmed ja konstruktsioon ===
| |||