|
'''Tartu Kunstikool''' on [[Tartu]]s asuv riiklik kutsekool.
Tartu Kunstikooli pikk ja värvikas ajalugu on seotud Tartu Riikliku Kunstiinstituudi ja seeläbi ka "[[Pallas]]e" [[Pallas (kunstikool)|kunstikooliga]]. Erakõrgkool Pallas riigistati nõukogulike ümberkorralduste käigus ning kool nimetati ümber '''Konrad Mäe nim. Riigi Kõrgemaks Kunstikooliks'''. [[1944]]. aastast võeti kasutusele nimi Eesti NSV '''Tartu Riiklik Kunstiinstituut'''.
1940. aastail tegutsesid kunstikõrgkoolid nii Tallinnas kui Tartus. Kümnendi lõpul otsustati, et [[Tallinna Riiklik Kunsti Instituut]] ja Tartu Riiklik Kunsti Instituut tuleks ühendada, et kogu kujutava kunsti alane kõrgharidus koonduks Tallinna. Tartusse pidi jääma vaid kõrgkooliastujate ettevalmistamine ning kunstiõpetajate koolitus. Loodava, keskeritaseme kunstikooli õpetajatena nähti kunstiinstituudis õpetanud õppejõude, ka pidi uus kool tegutsemist alustama Tartu Kunstiinstituudi ruumes ning varadega. Kunstikooli viimane direktor oli kuni [[1949]]. aastani [[Anton Starkopf]]. Vastava määruse võttis NSVLNSV Liidu Ministrite Nõukogu vastu 13.11. novembril 1950.
Sellele järgnes ENSV Ministrite Nõukogu määrus 22.12. detsembrist 1950 " Tartu Kujutava Kunsti Kooli avamise kohta". Uuest sügisest tegutsemist alustanud kooli astujad said valida kahe osakonna - – kunstipedagoogika ja skulptuuriosakonna -– vahel. Peagi lisandusid teatridekoratsiooni, puidu kunstilise kujundamise, rõivaste konstrueerimise ja modelleerimise osakonnad.
1960. aastail elas kool üle mitmeidmitu reformereformi, alustades nimemuutusest ([[1960]]. aastast Tartu Kunstikool) kuni mitme eriala likvideerimiseni. Nii lõpetati Tartus joonistus- ja joonestusõpetajate, teatridekoraatorite ja rõivakujundajate koolitamine ning koondati nendeski valdkondades õpetus Tallinna. Uue erialana avati naha kunstiline kujundus ja jalatsite modelleerimine. Kõigi muudatuste tulemusel sai Tartu Kunstikoolist puhtakujuline rakenduskunstikool.
1970. aastaid võib iseloomustada kui stabiilsuse aega. Kool elas aktiivset elu – õpiti, käidi praktikatel, koolis tegutses arvukalt huvialaringe, lõpetajad tegid lõputöödeks kujundusi Tartu koolidele, lasteaedadele, riigiasutustele. Tõusuaega üleelav [[skulptuur]] (arvukad monumendid, jms.) tundis puudust tehnilistest teostajatest, kes aitaksid kunstnikel oma ideid realiseerida. Arvestades ühiskondlikku vajadust, avati kunstikoolis kivi kunstilise töötlemise osakond.
Uus tuul tiibadesse saadi 1990. aastatel, kui koolis tänu uute osakondade avamisele tekkisid võimalused õppida [[tekstiilikunst]]i, [[maal]]i ja maalingute restaureerimist, [[meediakunst|meedia-]] ja [[reklaamikunst]]i ning [[fotograafia|fototfotograafiat]]. Sama kümnendi lõpuks õnnestus koolil viimaks saada ka päris omad ruumid [[Tähe tänav]]al.
[[2000]]. aastaks kasvas kunstikoolist välja uus kunstikõrgkool – [[Tartu Kõrgem Kunstikool]], mis näeb oma põhiülesandena rakendusliku kunstikõrghariduse andmist. Esialgse vaimustusega kaasnes idee likvideerida Tartu Kunstikool kui kool, mille järele justkui puudus Eesti haridusmaastikul vajadus. Lõpetati ka uute õpilaste vastuvõtt. Siiski on elu näidanud, et keskeriharidusega kunstnik–teostajatekunstnik-teostajate järele pole vajadus kuhugi kadunud.
Taasavatud Tartu Kunstikool jätkab praegu keskeriharidust andva kutsekoolina, pakkudes võimalust õppida 3D-modelleerija-visualiseerija, trükimeedia kujundaja-küljendaja, dekoraator-stilisti ja illustraatori erialal.
==Välislingid==
*[http://www.art.tartu.ee/ Ametlik kodulehekülgkoduleht]
| 