Intelligentsus: erinevus redaktsioonide vahel

Aeg-ajalt on empaatia sünonüümina kasutatud ka mõistet vaimuteooria (inglise k. theory of mind), kuigi aju-uuringud on näidanud, et need on erinevad protsessid, mis kasutavad osaliselt samu ajupiirkondasid (Ibanez jt., 2013). Vaimuteooria võimaldab meil mõista enda ja teiste mentaalseid seisundeid (Ibanez ja Manes, 2012), mis viitab pigem tunnetuslikele protsessidele ja tunnetuslikule empaatiale. Seetõttu on paslik arvata, et vaimuteooria ja intelligentsuse vahel esineb positiivne seos. Ibanezi jt. (2013) on ka sellise seose leidnud, kuid Rajkumar, Yovan, Raveendran ja Russel (2008) on leidnud, et intelligentsusega on seotud ainult vaimuteooria alakomponent sotsiaalne intelligentsus (SI).

Intelligentsuse ja tunnetusliku empaatia seoseid on uurinud näiteks Schwenck ja kolleegid (2014), kes viisid uuringu läbi laste peal. Nad leidsid, et intelligentsus avaldab pigem madalat mõju tunnetuslikule empaatiale, seletades ühes testis 8,2% ja teises testis 9% TE varieeruvusest ning mõlema puhul leiti madal efekti suurus (Schwenck jt., 2014). Varasematele töödele viidates pakuvad Schwenck ja kolleegid tulemuste seletuseks, et uuringus osalesid lapsed, kes said IQ skooriks 80 või rohkem,aga varasemad uuringud (McAlpine, Singh, Kendall, ja Ellis, 1992; Owen, Browning, ja Jones, 2001) on näidanud, et empaatia ja intelligentsuse vaheline seos ilmneb just madalama vaimse võimekuse korral.

Schwenck ja kolleegid (2014) leidsid, et kogemusliku empaatia ja intelligentsuse vahel seos puudub. Kuid nagu eespool mainitud, siis tulemust võis mõjutada see,et uuringusse kaasati ainult lapsed, kelle IQ oli kõrgem kui 80,kuid intelligentsuse mõju empaatiale avaldub alates kergest alaarengust ja sellest madalama vaimse võimekuse puhul. Schwenck jt. arvasid, et intelligentsus mängib emotsioonide äratundmisel olulist rolli teatud läveni, millest edasi võib mõju olla vaevu märgatav.

Davis (1996, viidatud Owen jt., 2001) on öelnud, et emotsioonide äratundmine on eeltingimus empaatilisele reageerimisele, mistõttu on oluline uurida ka seda, kuidas intelligentsus mõjutab emotsioonide äratundmist. Rojahn, Lederer ja Tassé (1995b) toovad enda ülevaateartiklis välja, et emotsioonide äratundmine väheneb kognitiivse kahjustuse suurenemisega. Autoritel tekkis küsimus, kas selline defitsiit tuleneb kognitiivsest düsfunktsioonist, mis kaasneb vaimse alaarenguga, või on see kuidagi emotsiooni spetsiifiline. Rojahn, Rabold ja Schneider (1995a) on seda küsimust uurinud ja seeläbi tõestanud emotsiooni spetsiifilisuse hüpoteesile, leides, et vaimse alaarenguga inimestel on erilisi raskuseid töödelda visuaalset afektiivset informatsiooni. Mõlemas Rojahni artiklis on välja toodud võimalus, et selline defitsiit võib olla emotsiooni-spetsiifiline, ehk mõne emotsiooni puhul võib töötlemine olla kahjustatud, kuid mõne puhul mitte.

Owen ja kolleegid (2001) on leidnud emotsioonide äratundmist uurides, et kerge ja mõõduka õppimisraskustega inimesed tunnevad halvemini ära näo väljendustest emotsioonide kategooriaid võrreldes kontrollgrupiga. Samas uuringus afektiivsete lugude puhul statistiliselt olulist efekti ei leitud. Oluline on, et kuigi emotsioonide äratundmine on häiritud, siis emotsioonide hindamine meeldivuse-ebameeldivuse järgi pole kahjustunud. Ülesannetes, kus inimesed pidid hindama emotsionaalse kogemuse nö erutuse suurust, siis kerge ja mõõduka õppimisraskusega inimesed said oluliselt kehvemaid tulemusi võrreldes kontrollgrupiga. Statistiliselt olulist erinevust kerge ja mõõduka õppimis raskustega inimeste vahel ei leitud ülesandes, kus tuli kirjeldada hetki, kui nad erinevaid emotsioone kogesid (Owenjt.Owen jt,2001). Uuringu tõsiseks puuduseks on selle väike valim (n = 12): 6 õppimisraskustega inimest ja 6 inimest kontrollgrupis.

Kogemusliku empaatia ja intelligentsuse seoste uuringutest selgub, et nende vaheline seos ilmneb eelkõige madalama intelligentsuse puhul ning seda on uuritud eelkõige emotsioonide äratundmise katsetega (Owen jt., 2001; Rojahn, Lederer ja Tassé, 1995b) ja see võib olla emotsiooni spetsiifiline, ehk võib avalduda ühe emotsiooni puhul kuid mitte teise puhul (Rojahn jt., 1995a).

Vahel kasutatakse empaatia sünonüümina vaimuteooriat (Ibanez jt., 2013). Vaimuteooria ja intelligentsuse seoste uuringud pigem kinnitavad kogemusliku ja tunnetusliku empaatia uuringutes leitut. See tähendab, et intelligentsus ei oma seost vaimuteooriaga tervikuna, kuid võttes teised muutujad kontrolli alla, siis ilmneb seos vaimuteooria alakomponendi sotsiaalse intelligentsusega (Rajkumar, Yovan, Raveendran, ja Russel, 2008). Sotsiaalse intelligentsuse üheks komponendiks loetakse võimet ennustada teiste tundeid ja käitumist. Seega võib öelda, et see komponent on vähemalt osaliselt kattuv tunnetusliku empaatiaga (Carreras jt., 2014). Kuna sotsiaalse intelligentsuse üheks osaks võib lugeda tunnetuslikku intelligentsus, siis Rajkumat jt. (2008) uuringu tulemus sobib kokku Schwenck jt. (2014) omaga.

Empaatia ja intelligentsuse uuringuid kokku võttes võib järeldada, et empaatia on intelligentsusest mõjutatud eelkõige madalama intelligentsuse puhul. Seda toetab ka Durdiaková ja kolleegide (2015) uuring, kus kasutati empaatia mõõtmiseks empaatia koefitsentikoefitsienti, mis ei võimalda eristada kogemuslikku ja tunnetuslikku empaatiat. Durdiaková kolleegidega ei leidnud, et intelligentsuse ja empaatia vahel oleks seost. Nad võrdlesid kõrgelt intelligentseid poisse kontrollgrupiga nende prenataalse ja süljes leiduva testosterooni ning empaatia seisukohalt. Tulemusteks saadi, et intelligentsete poiste IQ skoorid ei omanud olulist seost Baron-Coheni empaatia koefitsendigakoefitsiendiga. Durdiaková jt. (n=66) leid on vastuolus mitmeid kordi suurema valimiga (n = 3583) arvestatud metaanalüüsiga. Baker jt. (2014) leidsid, et intelligentsuse ja empaatia koefitsendikoefitsiendi vahel on nõrk seos siiski olemas (r = .24). Kokkuvõtvalt võib arvata, et intelligentsuse ja empaatia seos ilmnebki alles väga suurt valimit uurides.