Erinevus lehekülje "Muuga (Vinni)" redaktsioonide vahel

Eemaldatud 39 baiti ,  6 aasta eest
P
resümee puudub
P
== Ajalugu ==
 
Kui Põhja-Eesti alad [[13. sajand Eestis|13. sajand]]il algul [[Taani valdused Eestis|Taani kätte läksid]], hakkas taanlasi huvitama, palju neil aladel inimesi elab. Elanikkond tuli allutada ka usu kaudu ja algas paganlike elanike ristimine. [[Muinaskihelkond|Muinaskihelkonnad]] käidi läbi, märgiti üles külade nimed ja talude suurus adramaades. Adramaa on põld, mille jõuab harida üks maamees, kui tal on rakend ja hobune. [[Põhja-Eesti]]s vastab sellele 8 – 128–12 hektarit.
 
Munkade retkedel kogutud andmed koondati pärgamendilehtedele ja nii sündis [[1241]]. aastal oluline koguteos ''Liber Census Daniae'' – [[Taani hindamisraamat]]. Selles leiab esmamainimist [[Harjumaa|Harju-]] ja [[Virumaa]]l ligi 500 Põhja-Eesti küla.
 
Muuga küla selles ajaloolises dokumendis ei ole nimetatud, küll aga naaberkülad: [[Roela]] ja [[Paasvere]]. Viimane oli koguni [[Simuna kihelkond|Simuna kihelkonna]] suurim – 23 [[adramaa]]d. Muuga küla on ajalooallikates nimetatud 285 aastat hiljem, esmakordselt [[1526]]. aastal. MõisMõisa onasutasid asutatud munkade pooltmungad [[kloostrimõis]]ana. Sõnast munk tuletatud nimetusnimi Muuga (saksa keeles Münkenhof) on antud nii külale kui ka mõisale. Muuga küla kuulus Tallinna külje all paikneva [[Pirita klooster|Pirita kloostri]] haldusala mõju alla. Kloostril olid suured maavaldused.
 
Ümbruskonna ajaloolistest paikadest pälvib mainimist Luusaare küngas, mis asetseb keset sood, umbes 8 km Muugast ida pool. Teatakse jutustada, et seal olevat kauges minevikus toimunud äge lahing eestlaste ja ordurüütlite vahel, kus sadu sõjamehi on surma saanud. Sellest antudki künkale nimetusnimi – Luusaar. [[Põhjasõda|Põhjasõja]] päevil olnud Luusaar pelgupaigaks kohapealsele rahvale.
 
Teine oluline ajalooline märk siin piirkonnas on [[Paasvere kabelimägi]], mida nüüdseks vaid ehk aimata võib. Vaikiva tunnimehena hoiab ta siinmail lahus suurt soode- ja lodumetsade ala [[Pandivere kõrgustik]]ust. Laekvere teeristilt paistab ta teadlikule vaatajale hästi silma, sest asub [[Paasvere bussijaam]]ast paarsada sammu ida pool. Mäe või õigemini künka nõlvadel kasvavad puud on märgatavad kaugele, sest ümberringi on valdavalt laiunud ühtlane ja lage põllumaa. Künka tipus püsib veel kangekaelselt mingi paekividest ehitis (nüüdseks küll rohkem aimatav), mis pidavat endine kabel olema. Ehitis on tõepoolest järskude seintega, mis aja jooksul astmelisteks pudenenud. Veel 1932. aasta suvel Simuna kihelkonna idaosas suulist rahvatraditsiooni kogunud M. Riska kirjelduse järgi moodustanud kabel pealtvaates kaheksanurga. Nüüd on kaheksanurka juba ammugi raske eristada. Enne [[Teine maailmasõda|II maailmasõda]] asunud kabeli lael lohuga kivi, mille otsas rahva jutu järgi vanal ajal kuldnupuga rist seisnud. Kirdes võib veel vaevu aimata avaust. Poolteisesaja aasta eest olnud avaus sedavõrd valla, et lapseealised kabelisuust sees käinud, trepist alla laskunud ja seal üksikuid riste näinud, millel nimed peal. [[Kabel]]isse olla ainult [[mõisahärra]]sid maetud. Kõige noorem rist pärinenud [[1801]]. aastast. Vanad paberid aga tõendavad, et pühale Siimon Juudale pühendatud kirik [[Katkuküla]]s on ehitatud kohe taanlaste Eestimaale tuleku järel, 13. sajandi I poolel. Niiviisi räägitakse Paasverest viieteistkümne kilomeetri kaugusel asuva [[Simuna kirik]]u kohta. Et Simuna asus tolleaegse arusaamise järgi Paasverest siiski kaugel, asustati Paasverre kohaliku rahva tarbeks, 16. sajandil, arvatavasti [[Liivimaa sõda|Liivimaa sõja]] perioodil, Simuna abikirik või kabel, mis pühendati pühale [[Laurentsius]]ele. [[1690]]. aastal seisnud see ilma katuseta ja olnud lagunenud, mistõttu teda tahetud parandada, aga pealetulnudalanud Põhjasõda takistanud seda. [[1776]]. aastal lõhutud [[August Wilhelm Hupel]]i „Topographische Nachrichten von Lief- und Estland” andmete järgi „täiesti maha” ja sel kohal on keiserliku kindralkuberneri loaga Pastferi ja Lausi surnute jaoks üks korralik mausoleum ehitatud (endine Laus=[[Lõusa mõis]], hävinud). [[19. sajand Eestis|19. sajand]]i algul olla mõisnike kabelisse matmine kõrgemalt poolt ära keelatud. Et veel 1980-ndate keskel tulnud ehitustööde käigus kaevamisel kabelimäe loodeserval päevavalgele rohkesti inimluid, siis võib arvata, et kabelimäe serval asunud kohaliku rahva tarbeks oma surnuaed, mõisnikud maetud aga kabelisse. Rahvasuu teab jutustada, et Kabelimäelt minevat maa-alune käik paar kilomeetrit loode pool asuvale Margumäele.
 
Olulisemaid andmeid Muuga kohta on teada Põhjasõja perioodist. Nii olid 1700.a aastal Eestimaalt läbireisivad Rootsi sõjaväeosad majutatud Muuga mõisa, kust anti neile ka moona: võid, liha, mune, leiba jms. Muugas suri Põhjasõja ajal 1712.a aastal katku 221 inimest, elama jäi 88.
 
Kõige varasemad kirjalikud teated Muuga elanikest pärinevad 1726. aastast. Kahekümne nelja taluperemehe nimest võib tunda hilisemaid elanikke, kõik küll mitte suures külas vaid selle lähistel. Nii on tuntud talud Teppo, Traguni (Dragouner), Kula (Kulla) jt. [[1726]]. aastal oli Muuga külas peremehi 16, perenaisi 11, kuni 15-ne aastaseid poegi 44 ja sama vanu tütreid 30. Laste vähesuse üle kurta ei olnud vaja, oli siis tegemist peremehe või saunikuga.
 
1765 – 17741765–1774 oli 12-ne adramaa suurune Muuga küla krahv G. F. Johann Friedrich von [[Manteuffel]]i valduses. XIX sajandi esimesel poolel oli mõis panditud von [[Berg]]ile. Sel ajal, 1834. aastal oli Muuga mõisas 277 hinge. 1841. aastal kuulus Muuga mõis vabahärra, eru[[ooberst]] parun [[Peter von Üxküll-Güldenband|Peter von]] [[Uexküll-Güldenbandt]]ile, kes olnud üsna kuri mõisnik ning halastamatu talupoegade vastu. Kord vihastanud ta põllul äestava poisi peale, peksnud ta kaikaga surnuks ja lasknud sinnasamasse maha matta. „Inimene pole muud kui rääkiv loom”loom, öelnud ta.
 
Aastail 1613 – 19401613–1940 kuulus Muuga mõis 19-le erinevale omanikule. Alates 1860. aastast oli mõis [[Neff]]ide valduses.
 
Muuga külas oli kaks kõrtsi. Nii on 1807. aasta teates märgitud, et üks asus [[Roela-Paasvere tee]]l (Klingenbergi kõrts), teine (Eddifer) [[Edivere tee]]l. 1829. aastal on kirjas, et kõrtsides on kummaski müüdud puuveoõhtutel 25 ämbrit viina. 1842. aastal töötas ainult Klingenbergi kõrts. Kõrts oli omamoodi rahvamaja, kus tantsiti, söödi, joodi, vahetati uudiseid nii ligidalt kui kaugelt, kiruti rasket elu. Mõnikord kujunesid kooskäimised tõelisteks „mokalaatadeks”, kus kaubeldi sulaseid, tüdrukuid, suvilisi, karjapoisse. Tuldi ka ainult vaatama, pidutsema. Sageli peatusid kõrtsides Muugast läbivoorivad Peipsi kalavenelased, puunõudega kaubitsevad [[Avinurme]] käsitöölised ja [[Räpina]] kausikaupmehed.
 
Mõisal oli oma [[viinavabrik]], mille teisel korrusel olid ka tööliste eluruumid. See paiknes pargi servas, [[Eduard Vilde]] lapsepõlve kodumaja vastas. Töötada sai see võrdlemisi lühikest aega, sest 1906. aastal põles see maha, järel on üksnes varemed.
131 648

muudatust