|
* Vintsoonte arv rauas: 12
* Mürsu algkiirus: 890 m/s
* Laskekiirus: 270-300270–300 lasku/min (x2)
* Tõstenurk: -10–10...+85°
* Laskesektor: 360° (sõltuvalt laeva ehitusest)
* Torni soomusseina paksus: 4 mm
* Efektiivne laskekaugus: pinnasihtmärk -– 2500 m, õhusihtmärk -– 1700 m
* Sihikuline laskekaugus: 3000 m
* Mürsu maksimaalne lennukaugus: kuni 4500 m
* Mürsu kaal: 0,281 kg
* Salve maht: 65 padrunlasku (x2)
* Sihik: Mehhaanilinemehaaniline sihik KMT-25
* Süsteemi kogukaal tühjalt: 1515+ kg
* Meeskond: 2 (sihtur, laadur)
== Kirjeldus ==
Kahur on mõeldud nii pinna-, kui ka õhusihtmärkide vastu ja pigem enesekaitse eesmärgilisena väiksematele sõjalaevadele ja vajadusel ka tsiviillaevadele. On üldiselt lihtsa ehitusega. Pöörlev torn paikneb silindrikujulisel alusel, mida on lihtne tekile või muule pinnale paigaldada. Jõesõjalaevadele on valmistatud pisut sissepoole kallutatud kujuga torniseina ülaservaga versiooni. Kahurid (automaadid) paiknevad pralleelselt teineteise kohal. Padrunlaskemoona etteandmine toimub lindist. Sihtimisel on võimalik nii elektriline-, kui ka käsijuhtimine. Elektrilisel juhtimisel liigub kahur sekundiga pea 3 korda kiiremini, kui käsijuhtimisel. Rauad on õhkjahutusega ja kipuvad laskmisel üle kuumenema. Salve laadimiseks kuluva 15 sekundi jooksul, mis mõeldud ka jahtumiseks, tuleb raudu tegelikult jahutada täiendavalt veega, mida on lastud peale otse voolikust. Sihik on mehhaanilinemehaaniline ringikujuline visiirsihik, mis on nii pinna-, kui õhusitmärkideleka õhusihtmärkidele. Sihtmärgi maksimaalne võimalik kiirus sihikule võtmiseks on 150 m/s.
== Ajalugu ==
Kahur 2M-3 töötati välja Nõukogude Liidus aastail 1947-19531947–1953. Peakonstruktor oli Harõkin. Eelkäija oli 1944-451944–1945 valmistatud üheraudne [[25mm25 mm kahur 84-KM]]. 2M-3 katsetustel oli algul suuri probleeme vastupidavusega, kuid need ületati lõpuks ja kahur võeti ametlikult mereväe relvastusse 5. märtsil 1953. a. Peagi töötati välja parandatud versioon '''2M-3M''', mille relvadel on ümberlaadimiseks ära kasutatud lisaks tagasilöögi energiale ka püssirohugaase ja raud on pisut pikem.
1952-19571952–1957 toodeti 2M-3 -esidsid juba üle 1600 eksemparieksemplari. Samuti valmistati versioon 2M-8 allveelaevadele, kuid see ei leidnud pikalt kasutust. Süsteem olloli Nõukogude Liidus relvastuses vähemalt 30 -neleri erinevalklassi sõjalaevaklassilsõjalaeval. Lisaks eksporditi seda teistesse sotsialismileeri riikidesse. Ida-Saksamaal oli relvastuses isegi veoauto [[IFA]] W-50 veokasti kinnitatuna.
Tootmine lõpetati 1984. Järeltulijaks võib lugeda automatiseeritud juhtimisega kaheraudseid automaatkahureid [[AK-230]].
== Välislingid ==
* Kahurisüsteemi iseloomustus - [[http://www.navweaps.com/Weapons/WNRussian_25mm-79_2m-3.htm]]
| 