Erinevus lehekülje "Maa magnetväli" redaktsioonide vahel

P
sarnaselt millele > millega
P (Eemaldatud mall Link GA; keelelinkide äramärkimine nüüd Vikiandmetes)
P (sarnaselt millele > millega)
'''Maa magnetväli''' on [[planeet]] [[Maa (planeet)|Maad]] ümbritsev ligikaudu [[magnetdipool]]i ülesehitusega [[magnetväli]], mis tuleneb planeedi seesmistest füüsikalistest protsessidest.
Maa magnetvälja tähtsus on ulatuslik. Välja puudumise korral puhuks Päikesest lähtuv ioontuul planeedi atmosfääri avakosmosesse. Ookeanid aurustuksid ningja kahjulik UV -kiirgus hävitaks eluslooduse. Arvatakse, et planeet Marsil oli varem tugevam magnetväli, mis suutis hoida tihedamat atmosfääri kui on planeedil praegu<ref> NASA, http://solarsystem.nasa.gov/planets/profile.cfm?Object=Mars&Display=OverviewLong</ref>. Magnetvälja kasutavad navigeerimiseks mitmed looma- ja linnuliigid. Maa magnetvälja teevad osaliselt nähtavaks virmalised, mis tekivad Päikese ioontuule mõjul Maa poolustel, millesse magnetväli koondub.
 
== Iseloomustus ==
Maa [[Maa magnetpoolused|lõuna- ja põhjapoolus]] muudavad magnetvälja genereerivate protsesside tõttu asukohta. Kusjuures ei asu poolused Maa kujuteldava diameetri otspunktides (on ebasümmeetrilise paigutusega). Pooluste liikumine ei ole sünkroniseeritudsünkroonitud ning toimub erinevas tempos ja suunas. Maa pöörlemistelje suhtes on magnetväli 11 -[[Kaarekraad|kraadise]] nurga all. Magnetvälja ulatust mõjutab põhiliselt [[Päike]]selt lähtuv ioontuul, aga ka [[päikesesüsteem]]i planeetide vaheline magnetväli. Lisaks on ookeanipõhja [[Vulkaaniline kivim|vulkaaniliste kivimite]] analüüsi alusel leitud, et Maa magnetväli vahetab keskmiselt iga paarisaja- tuhande aasta järel poolusi, ehk lõunapoolusest saab põhjapoolus ja põhjapoolusest lõunapoolus. Magnetvälja ja [[päikesetuul]]e kohtumise ningja [[ionosfäär]]i vahelist ruumi nimetatakse [[magnetosfäär]]iks.
 
== Tekkimine ==
[[Pilt:Outer core convection rolls.jpg|thumb|Pildil on näha spiraalse kujuga konvektsioonivoolud, mis on [[geodünamo-mudel]]i kohaselt Maa magnetvälja tekkepõhjuseks]]
Maa magnetvälja kirjeldavaid mudeleid on mitmeid. Ühe esimese mudeli kohaselt on Maa sisemus suur püsimagnet. Hilisema ningja populaarsema mudeli järgi toodab Maa magnetvälja nn. geodünamo <ref>Lee R. Kump, James F. Kasting, Robert G. Crane, The Earth System 2nd edition, Pearson Prentice Hall, 2004, lk. 125.</ref>. Maa 5150-63605150–6360 [[Kilomeeter|kilomeetri]] paksust tahket [[sisetuum]]a ümbritseb 2890-51502890–5150 kilomeetri paksune vedel [[välistuum]], milles toimuvad sarnaselt [[vahevöö|vahevööga]]le soojuse ülekandega seonduvad aine [[konvektsioon]]ivoolud. Välistuuma moodustab suuremas osas sulaolekus raud, mis on hea elektrijuht. Maa pöörlemise ning konvektsiooni tõttu tekivad sularaua voolud, mis omakorda indutseerib elektromagnetvälja. Lihtsustatuna on nähtus kirjeldatav Ampere'i tsirukaltsioonilausega. Tänu [[Lorenzi jõud|Lorenzi jõule]] ja [[Coriolisi efekt]]ile on välistuumas konvektsioonivoolud spiraalse kujuga<ref>A. M. Soward, Geomagnetism and Palaeomagnetism, NATO ASI Series, 1988, lk. 298.</ref>. Spiraalselt liikuvad ioonid põhjustavad aga [[elektrivool]]u, mis omakorda genereerib dipoolisarnase magnetvälja.
 
== Pooluste liikumine ==
[[Image:NASA 54556main nmppath2001 med.gif|thumb|left|Maa põhjapooluse liikumine üle Kanada arktika, 1831&ndash;2001.<ref name ="NASA_1">NASA, http://science.nasa.gov/science-news/science-at-nasa/2003/29dec_magneticfield/</ref>]]
Pooluste liikumise kiiruseks on täheldatud kuni 40 kilomeetrit aastas. Pooluste rände põhjustavad arvatavalt välistuuma, milles magnetväli tekib, liikumise iseärasused. Välistuum pöörleb aastas kuni 0,2 kraadi rohkem kui tahke maakoor. Lisaks on välistuuma sisesedvälistuumasisesed protsessid ebakorrapärased. Mainitud mõjurite ningja magnetvälja inklinatsiooniga pöörlemistelje suhtes selgitataksegi pooluste rännet.<ref name ="NASA_1"/>
 
== Pooluste vahetumine ==
 
== Välja tugevus ==
Magnetvälja tugevus on suurim poolustel ningja nõrgim ekvaatoril. Globaalselt jääb magnetvälja tugevus 0,25 - 025–0,65 Gaussigaussi piiresse. Võrdlusena on keskmise külmkapimagneti tugevus ligikaudu 100 Gaussigaussi. Välja tugevuse miinimum on Lõuna Ameerika kohal, maksimum aga Põhja-Kanada, Siberi ningja Austraaliast lõunasse jääval Antarktika ranniku kohal.<ref> NOAA, http://www.ngdc.noaa.gov/geomag/</ref>
Maa magnetvälja tugevus on alates 19. sajandist vähenenud kuni 10% võrra <ref name="NASA_1"/>
 
109 503

muudatust