Mõistus: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Addbot (arutelu | kaastöö)
P Robot: muudetud 47 intervikilinki, mis on nüüd andmekogus Wikidata
P sarnaselt millele > millega
9. rida:
"Mõistus" ja "aru" on eesti keeles põhimõtteliselt sünonüümid, kuigi neid ei kasutata täpselt samades kontekstides ning nad on etümoloogiliselt seostud erineva tähendusega sõnadega. Mõistuse ja aru eristus eesti filosoofiaterminoloogias on pärit põhiliselt [[Immanuel Kant|Kant]]i ja [[Georg Friedrich Wilhelm Hegel|Hegel]]i filosoofia vahendamisest, mille puhul tõlgitakse saksa sõna ''Verstand'' eesti keelde sõna "aru" vahendusel ja ''Vernunft'' sõna "mõistus" vahendusel.
 
Need terminid on tinglikud ega pruugi olla kasutatavad sõnade ''Verstand'' ja ''Vernunft'' tõlkevastetena kõigis filosoofilistes kontekstides. Nad ei arvesta täiel määral ka sõnade "aru" ja "mõistus" seost teiste eesti keele sõnadega. Aru on eesti keeles seotud arutlemisega ja mõistus on seotud mõistmisega. Selle valguses ei pruugi "aru" ka mitte Kanti termini ''Verstand'' vastena olla õigustatud, sest ''Verstand'' on seotud meeleandmete automaatse korrastamisega tunnetusvõime jaoks, st inimesele mõistetavaks tegemisega. Kanti ''Verstand'' ei arutle, vaid rakendub iseenesest. Sestap on see pigem lähedane eesti keele "mõistusele". Väärib rõhutamist, et ka vastavat verbi ''verstehen'' tõlgitakse sageli sõnaga "mõistma".
 
''Vernunft'' tähendab saksa keeles aga kõige üldisemat mõtlemise võimet, mis haarab endasse kõikvõimalikud alamvormid. Kantil on võime, mille abil tunnetusvõimeid arutlevalt liigendatakse -- ning on ainult perifeerselt seotud [[mõistmine|mõistmise]] kui sellisega [[hermeneutika|hermeneutilises]] mõttes. Kanti jaoks oli inimese kui mõistusolendi puhul oluline tema suutlikkus [[otsustus]]te vahendusel arutleda ning neid teadmistena formuleerida. Eesti 'mõistus' ja 'mõistmine' on aga seotud teadvusel olemise, märkamise ja mäletamisega, mis Kanti intensioonidele tegelikult ei sobi.
17. rida:
[[Antiikfilosoofia]]s puudub aru ja mõistuse [[selge]] eristamine ja pole ka täpselt arusaadav, milles peaks see seisnema.
 
Näiteks [[Platon]] kasutab sageli eristatult sõnu ''[[dianoia]]'' ja ''[[noēsis]]'', mida on püütud sarnaselt mõistuse ja aru eristuseleeristusega lahku lüüa. Kui esimene on seotud millegi mõttesse haaramisega läbi mingi kindla vaatenurga (''dia''), siis teine on seotud vaimse aktiviteediga üldisemalt. Samas pärinevad mõlemad sõnad samast tüvest, mis on seotud märkamisega või nähtava vastuvõtmisega. Sestap on mõlemal sõnal tugev kognitiivne allusioon.
 
Platon eristab oma [[Riik (Platoni dialoog)|Riigi]] seitsmendas raamatus ''dianoia'' ''nous''-ist kui mõtlemise, mis liigub eeldustelt järeldustele ja tagasi, viimane aga püüab jõuda eeldamatu aluseni, mis pole millestki tuletatav või järeldatav. Samas pole Platoni eristus terminoloogiline, kuna ta kasutab neid sõnu juba seitsmenda raamatu lõpus natuke teisiti. Teadmist käsitlevas dialoogis [[Theaitetos (Platoni dialoog)|Theaitetos]] ei kasuta ta olulistes määratlustes ''nous''-i üldse.
27. rida:
 
===Cicero===
[[Cicero]] järgi on mõistus (''ratio'') [[järeldamine|järeldav]], sünteetiline mõtlemine, mis tõstab [[inimene|inimese]] [[loom]]ast kõrgemale. Mõistus on see, "ainuüksi mille poolest me oleme loomadest [''beluis''] üle, millega me suudame oletada, põhjendame, lükkame ümber, arutame lahti, (...), järeldame." ([[De Legibus]] I, 10)
 
Inimesel on mõistus, mille abil ta "niihästi näeb asjade [[põhjus]]i ja [[tagajärg]]i [''consecutiones''] kui ka kannab üle [[sarnasus]]i, ühendab [[erinevus|erinevat]], seob käesolevat kokku tulevasega ning haarab järgneva elu kogu seisu." ("[[De finibus bonorum et malorum]]" II, 14, 45)