Keemiatööstus: erinevus redaktsioonide vahel

Eesti aladel valmistati [[tõrv]]a, [[raud]]a, [[lubi|lupja]], [[viin]]a jm juba palju sajandeid tagasi [[mõis]]ate või hiljem ka [[talu]]de juurde püstitatud ahjudes kohapealseteks vajadusteks põhiliselt Euroopast tulnud oskuste abil. 18. sajandil hakati mõisates asutama tulutoovaid [[vabrik]]uid. Eesti esimesed keemiaettevõtted olid näiteks [[Räpina]] [[paber|paberiveski]] (1734), Rõika-[[Meleski]] [[klaas]]ivabrik (1792), [[Pärnu]]s asutati õlivabrik [[linaõli]] ja [[värnits]]a valmistamiseks. [[Revel]]is Maarjamäel töötas [[suhkur|suhkrutehas]] (1811) [[Brasiilia]] [[suhkruroog|suhkruroo]] baasil kuni 1837 ja mitmedhiljem vabrikudehitati ümber [[tärklis]]e ja [[piiritus]]e tootmiseks. [[Narva]] jõe piirkonnas asutati mitmed vabrikud nagu [[äädikas|äädikavabrik]] (1826), milles hiljem valmistati ka [[värvid|värve]] ja [[vasevitriol]]i. Esimene aurujõul töötav [[viin (jook)|viina]] [[destillaator]] rajati 1817. aastal [[Raadi mõis]]a juurde ning seal saadi 1850 Eestis esmakordselt ka puhas [[piiritus]]. [[Kunda]]s algas [[tsement|tsemendi]]tootmine 1871. [[Viljandi]] kirikumõisa maadel asutati [[tuletikud|tikuvabrik]] 1889.