Erinevus lehekülje "Viljandi piiramine (1223)" redaktsioonide vahel

resümee puudub
[[Liivimaa ristisõda|Liivimaa ristisõja]] aegne esimene [[Viljandi piiramine (1211)|Viljandi linnuse piiramine]] toimus 1211. aastal. Siis viljandlased alistusid ja andsid end riialaste (Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu) võimu alla.<ref>Henriku Liivimaa kroonika, XIV 11, lk 113–115</ref> Esialgu jäi nende võim aga ebakindlaks ja vaheldus perioodidega, mil sakalased riialastega jälle sõjajalal olid. Kindlamalt allutati Viljandi koos ülejäänud Sakala ja [[Ugandi]]ga 1217. aastal, pärast lüüasaamisega lõppenud [[Madisepäeva lahing]]ut.<ref>Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud [[Richard Kleis]], toimetanud ja kommenteerinud [[Enn Tarvel]]. Tallinn: Eesti Raamat 1982. Peatükk XXI 5, lk 181</ref> Piiskop [[Albert (Riia piiskop)|Alberti]], ordu ja [[Taani kuningas|Taani kuninga]] [[Valdemar II]] vahel puhkenud võimuvõitluse tulemusena said mõõgavennad Sakala ja Ugandi oma valdusse ning 1220. või 1221. aastal asusid orduvennad püsivalt oma uutesse valdustesse, sh Viljandi linnusesse, elama.<ref>Henriku Liivimaa kroonika, XXIV 2, lk 213; XXV 1, 5, lk 221, 229</ref><ref>[[Sulev Vahtre]]. Muinasaja loojang Eestis : vabadusvõitlus 1208–1227. Tallinn : Olion, 1990. Lk 152</ref>
 
Eestimaa põhjaosas saarlaste ärgitusel toimunud Taani võimu vastasest ülestõusust innustunud Viljandi sakalased tungisid 1223. aasta [[29. jaanuar]]il koos nendega linnuses viibinud orduvendadele, ordu sulastele ja saksa kaupmeestele kallale ning tapsid või vangistasid nad. Viljandlaste eestvedamisel laienes ülestõus ka mujale Sakalasse, Ugandisse ja Järvamaale. Ülestõusnud ütlesid lahti [[ristiusk|ristiusust]] ja teatasid ka riialastele, et nad ei kavatse seda enam kunagi vastu võtta. Mässu käigus võetud vangid vahetati välja varem piiskopile ja ordule pantvangiks antud Sakala ülikute poegade vastu. Saarlastelt õpiti kiviheitemasinate ehitamist, harjutati orduvendadelt võetud [[amb]]ude kasutamist ja kindlustati linnuseid.<ref>Henriku Liivimaa kroonika, XXVI 4–9, lk 231–235</ref> Valmistudes riialaste vastulöögiks kutsuti Viljandisse (sarnaselt kogu Sakala ja Ugandiga) sõjamehi Novgorodist ja Pihkvast, mis võis tähendada endi Vene vürstide ülemvõimu alla andmist<ref>[[Anti Selart|Selart, Anti]], [[Ivar Leimus]], [[Linda Kaljundi]], [[Heiki Valk]]. ''Ristiretked ja vallutussõjad 13. sajandi Liivimaal'', teoses "Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg." Toimetaja Anti Selart. Tartu 2012. Lk 52</ref>.
 
Sakalaste rahuettepanek lükati Riias aga tagasi. Ordu palus kaotatud alade tagasivallutamiseks abi piiskopi leerilt, lubades vastutasuks edaspidi Eestimaal alistatud aladest 2/3 Riia ja [[Eestimaa piiskop|Eestimaa]] piiskoppidele jätta. Märtsi paiku tehtigi ühine sõjakäik Sakalasse, kuhu kutsuti kaasa ka Riia piiskopi ja ordu võimu all olevaid [[latgalid|latgaleid]] ja [[liivlased|liivlasi]]. Viljandlased ründasid linnuse juurde jõudnud ühisväge. Lahingut kirjeldav Henriku kroonika jääb selle tulemuse kirjeldamisel ebamääraseks, öeldes, et kristlaste vägi "pöördus nendest ära" ja jätkas ümbruskonna rüüstamist. Võimalik, et tegu oli viljandlastele võiduka lahinguga.<ref>Henriku Liivimaa kroonika, XXVI 13, lk 237</ref> Hiljem käisid sakalased koos venelastest abiväe, ugalaste ja Kesk-Eesti väikemaakondade eestlastega latgalite ja liivlaste alal rüüsteretkel, mille käigus sai surma Viljandi Vene väeüksuse juht Waremar. Tagasiteele asunud eestlased ja venelased said [[Ümera lahing]]us ordu ja piiskopi leeri vägedelt tugevalt lüüa.<ref>Henriku Liivimaa kroonika, XXVII 1, lk 237–239</ref>
 
==Piiramine==
Pärast võitu Ümeral otsustati Riias teha uus katse kaotsiläinud alade tagasivallutamiseks. Esimeseks sihtmärgiks valiti ülestõusu peamiseks keskuseks olnud Viljandi. Riia piiskopi asetäitjaks olnudasetäitja [[Zemgale piiskop]] [[Lippe Bernhard]] kutsus selleks kokku suure kristlaste väe piiskopi vasallidest, orduvendadest, [[ristisõjad|ristisõdijatest]], kaupmeestest, liivlastest ja latgalitest, krooniku hinnangul kokku 8000 meest. Vägi jõudis kohale ja alustas piiramist 1. augustil. Piirajad ehitasid [[kiviheitemasin]]aid ja kasutasid neid linnuses olijate vastu, millele viljandlased vastasid kivide heitmisega oma masinatest. Püstitati [[piiramistorn]], mis lükati linnuse kraavi peale, et selle varjus linnuse valli õõnestada. Ülestõusu ajal orduvendadelt ära võetud [[amb]]udegaambudega varustatud viljandlased aga takistasid oluliselt seda tegevust.<ref name=HLKXXVII2>Henriku Liivimaa kroonika, XXVII 2, lk 241</ref>
 
Kaks nädalat suures kuumuses kestnud vastasseis oli kaitsjad raskesse olukorda pannud. Koos oma karjaga linnuses varjul olnud inimestel tekkis terav vee- ja toidupuudus, roiskuvate laipade tõttu hakkas levima taud. Pärast seda, kui piirajatel õnnestus juba teist korda linnus põlema süüdata, otsustati vastupanu lõpetada. Viljandlased sõlmisid riialastega rahu, lubasid edaspidi järgida kristlase kohustusi<ref>Ennekõike maksu- ja väeteenistuskohustus. Vt [[Ivar Leimus]]. [https://www.etis.ee/ShowFile.aspx?FileVID=42528 Iura christianorum – Läti Henriku sõnakõlks või nõks paganate alistamiseks? ''Tuna, 2011 (1), lk 9–19]</ref> ja usust mitte taganeda ning nõustusid maksma mässu eest hüvitist. Võitjad võtsid linnuses olnud vara ja karja endale ning lubasid sakalastel oma küladesse minna. Linnust kaitsnud venelased poodi aga linnuse ees üles, soovides sellega ilmselt hirmutada teisi Eestimaal olevaid venelasi sõjast mitte osa võtma ja lootes tekitada lõhe eestlaste ja venelaste vahele.<ref name=HLKXXVII2 /><ref name=Vahtre>Vahtre, lk 159–160</ref>